Ärgu keegi arvaku, et tal pole enam ühtki teadmist omandada. Inimmõistuse sügavus on mõõdetav, inimautorite teosed on ületatavad, kuid isegi kõige kõrgem, sügavam ja laiem kujutlusvõime lend ei suuda selgeks saada Jumalat. Kõigest sellest edasi, mida me mõistame, on lõpmatus. Oleme näinud üksnes jumaliku auhiilguse ning teadmiste ja tarkuse lõpmatuse nõrka kuma. Me oleksime nagu tegutsemas kaevanduse pealispinna kallal, kuigi pealispinna all on rikkalik, kuldne maak tasuks neile, kes selle välja kaevavad. Šaht peab ulatuma aina sügavamale ja sügavamale ning tulemuseks on auline aare. Õige usu kaudu saavad jumalikud teadmised inimese teadmisteks.
Mitte keegi ei saa Kristuse meelsuses Pühakirja uurides tasuta jääda. Kui mehed ja naised on nõus, et neid õpetatakse nagu väikest last, kui nad alistuvad täielikult Kristusele, siis leiavad nad Tema Sõnas tõe. Kui inimesed oleksid kuulekad, mõistaksid nad Jumala valitsusplaani. Taevane maailm avaks uurimiseks oma armu- ja auaarded. Inimesed oleksid hoopis teistsugused kui praegu, sest tõekaevandusi läbi uurides saaksid nad õilistatud. Lunastuse, Kristuse lihakssaamise ja Tema lepitava ohvri saladus ei oleks nende mõistuse jaoks ähmane nagu praegu. Lisaks paremale arusaamisele oleksid need ka kõrgemalt hinnatud. …
Selle aarde väärtus on suurem kui kullal või hõbedal. Maa kaevanduste varandus ei ole sellega võrreldav. „Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.“ Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.“ Puhta kulla eestki ei saa seda osta ega hõbedaga selle hinda vaagida. See pole makstav Oofiri kullaga, ei kalli oonüksi ega safiiriga. Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas, ka pole see vahetatav kuldriista vastu. Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi − omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.“ [Iiobi 28:14−18] − The Signs of the Times, 12. september 1906.
In English