USUVÕITLUS

„Kui sa võitled usuvõitlust kogu oma tahtejõuga, siis sa võidad.“ – Tunnistused, 5. kd, lk. 513. Mis on usuvõitlus? Paulus räägib sellest: „Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust“ (1Tm 6:12).

Kui sa võitled usuvõitlust kogu oma tahtejõuga, siis ei jää sul enam tahtejõudu millekski muuks! Kui ütlus, et „iga ebaõnnestumine, mida Jumala lapsed kogevad, on tingitud nende usu puudumisest“ (Patriarhid ja prohvetid, lk. 657) on tõsi, siis mis osa on meie pingutustel ja tähelepanul? Nii imelik kui see ka pole, ei ole need suunatud usule! Need on suunatud hoopis usu objektile, usu allikale – Jeesusele. Just seepärast on oluline võtta iga päeva aega Jeesuse tundmaõppimiseks.

Kui me ei võta aega suhtlemiseks ega osaduseks, siis ei ole meil usku ega usaldust. Usku on kõige parem defineerida kui usaldust Jumala vastu (Evangeeliumitöölised, lk. 259). Usalduslikku suhet ei ole võimalik luua ilma ühiselt aega veetmata. Ilma suhtlemiseta ei ole võimalik kellegagi tuttavaks saada.

Suhe ei püsi ilma kommunikatsioonita nii, nagu me ei püsi ka elus ilma toiduta. Mu isa jutustas sageli mehest, kes püüdis harjutada oma hobust mitte sööma. Nii oleks olnud ju palju ökonoomsem. Kuid just siis, kui mees sai hobuse treenitud, suri hobune ära!

Kui ma ei toida enam oma füüsilist keha, siis võin ju mõnda aega vastu pidada ka selle toidu arvel, mida olen söönud. Mõnda aega suudan vana rasva peal hakkama saada, kuid varem või hiljem vajun kõnnitee servas asuvasse lehehunnikusse ega tõuse enam. Inimene, kes on saanud kristlaseks ning kogenud indu kristliku elu algusest, suudab mõnda aega oma kristlikul teel kõndida ilma hinge toitmata, kuid varem või hiljem lõpeb temagi elu vaimuliku kõnnitee haletsusväärses lehekuhilas. Ainult pidev Eluleiva söömine ja Eluvee joomine hoiab meie vaimuliku elu terve ja tugevana.