Oli reede hiline pärastlõuna ja ma olin Greyhoundi jaamas bussi ootamas. Järgmisel hommikul oli plaanis mitu ristimist kirikus, kus ei olnud ühtegi ristimisrüüd. See ei olnud ületamatu probleem - ma teadsin üht kogudust, kus oli neid palju, seega helistasin ja küsisin, kas saaksin mõne laenata. Nad lubasid need järgmisele bussile panna.
Kui buss saabus, ei olnud seal pakki. Ametnik leti taga ei hoolinud sellest. „Olen kindel, et pakk ilmub lähipäevadel välja,“ ütles ta.
„Kas saaks uurida, kus see on?“ küsisin ma. Ametnik kehitas õlgu. „Kuulge, mul ei ole seda vaja lähipäevadel,“ kinnitasin talle veidi veenvamal toonil. „Mul seda vaja kohe!“ Tema ükskõiksus ärritas mind ja ma kaotasin enesevalitsuse.
Sõnavahetus läks iga hetkega tulisemaks ja lõpuks ma plahvatasin. Mõne tunni pärast sain telefonikõne − minu pakk oli üles leitud. Kui läksin tagasi bussijaama, oli pakk letil – peal minu koguduse nimi suurte, selgete tähtedega.
Tundsin sügavat hävi. Olin olnud kohutav tunnistaja. Avastasin õudusega, kui pinna lähedal varitses veel osa minu vanast, Jeesuse-eelsest olemusest. Kuid siis meenusid mulle Pauluse sõnad. Ta heitles sama probleemiga. Ta armastas Issandat ja soovis elada uue looduna. Kuid selles maailmas, üle pea patuses õhustikus ja iga päev kiusatustega silmitsi seistes avastas ta, et vana loomus tungib ikka veel aeg-ajalt tagasi.
Piibel õpetab põhjusega, et peame usust elama – peame teadlikult otsustama uskuda, et oleme uus loodu. Kurat esitab meile palju võimalusi kahtlemaks, kas meie uussünd on reaalne, ja kui libastume, paneb ta meid kiiresti kõiges kahtlema. Peame keelduma kuulmast.
Vabandasin bussijaama ametniku ees. See oli vähim, mida teha sain. Ütlesin talle isegi, et olin käitunud väga halvasti inimese kohta, kes nimetab end kristlaseks. Ta naeratas. „Ma saan aru,“ ütles ta, „sa oled lihtsalt inimene.“
Nutikas mees. Me kõik peaksime olema nii nutikad.
In English