Ma ei tea, kas lapsed seda ikka veel teevad, kuid minu põlvkonna enamik lastest pidi tegema kompassi õmblusnõelast ja tillukesest korgitükist. Kui hõõruda nõela mõned korrad magnetiga, siis nõel magnetiseerub. Siis tuleb torgata nõel läbi pisikese korgitüki ja panna veenõusse hulpima. Nõel keerleb, kuni jääb põhjapoolusele osutama. (Või lõunapoolusele, kui seda teha lõunapoolkeral.)
See oli käepärane infokild, eriti kui juhtusid metsa ära eksima koos magneti, nõela ja korgitükikesega. Kuid kompassi probleem on, et kuigi see näitab ligikaudu põhja suunda, ei juhi see põhjapoolusele. See osutab „magnetsaarele“ (nagu varased maadeuurijad seda nimetasid), mis asub tegelikust põhjapoolusest palju eemal. Kui olla piisavalt kaugel lõunas, on erinevus üsna tähtsusetu ning kompass on umbes täpne. Kui olla kõrgel Arktikas, on erinevus dramaatiline ja palju problemaatilisem. Tegelikult on võimalik olla magnetilisest põhjast põhja pool.
Veel üks probleem on, et magnetiline põhjapoolus liigub. 20. sajandi jooksul liikus see peaaegu tuhat kilomeetrit loodesse; ja praegu jätkab see liikumist umbes 50 kilomeetrit aastas.
Patune inimsüda on nagu kompass, mis osutab üksnes ligikaudselt õigesse põhjasuunda. Oleme säilitanud mõningase suutlikkuse teha vahet õigel ja valel (tänu Püha Vaimu sisendusele), kuid meie süda on patust nii sügavuti mõjutatud, et me kipume järgima patu ja isekuse triivivaid moraalseid standardeid. Patt ei ole lihtsalt valede tegevuste nimekiri; see on sügavalt juurdunud probleem, mis on mõjutanud meie moraalseid mõõteseadmeid. Meie teod võivad olla patused, aga seda sellepärast, et meie süda on patune.
Jeremija ütleb, et meie süda on rikutud nii suurel määral, et me ei oska isegi kindlaks teha, kui kaugele oleme Jumala tahtest eksinud. Meil on vaja uut südant, sest vana ei leia kunagi õiget põhjasuunda. Õnneks teab Jeesus täpselt, kus asub moraalne põhjasuund, ning Ta on pakkunud, et annab meile tuliuue kompassi.
In English