Piiblis kõneldakse üsna palju lepingutest – mõnikord inimestevahelistest lepingutest, aga veel enam lepingutest Jumala ja inimeste vahel. Esimest korda esineb sõna leping 1. Ms 6. peatükis, kui Jumal valis välja Noa ja tema pere, et nad läheksid enne veeuputust laeva. Samuti sõlmis Jumal lepingu Aabrahamiga, lubades teha Aabrahami suureks rahvaks. Siinai mäel tegi Jumal lepingu Iisraeli rahvaga ning lepingu pidamise korral pidid iisraellased olema välja valitud kõigi rahvaste hulgast ja kuuluma eriliselt Jumalale. Niisuguse jumaliku äravalimise tõttu on Iisraeli kutsutud ka lepingu rahvaks.
Iisraeli rahvaga Siinai mäel tehtud leping, mida on kristlaste seas hakatud nimetama vanaks lepinguks, kaotas kehtivuse, kuna iisraellased rikkusid Jumala antud käske ega pidanud seega kinni kohustustest, mis olid neile lepinguga määratud. Selle tõttu tõotas Jumal teha rahvaga uue lepingu. Jeremija raamatu 31. peatükis on kirjeldatud, kuidas Jumal lubas panna Iisraeli rahva sisse oma Seaduse ja kirjutada selle neile südamesse – teisisõnu, inimesed ei pidanud täitma Jumala korraldusi mitte kohusetundest ega hirmust, vaid sellepärast, et Seadus oli saanud lahutamatuks osaks nende iseloomust. Niisugune põhimõtteline meelemuutus ei tule inimesest endast. Seadus muutub väljastpoolt antud korraldustest sisemiseks suunajaks, sest Jumal andestab inimestele nende patud ja inimesed saavad selle tulemusel Jumalaga lähedasemaks (Jr 31:33–34).
Vana ja uue lepingu üks suurimaid erinevusi seisnes lepinguga määratud põhjuse-tagajärje seoses. Vana lepingu järgi pidid inimesed täitma Jumala Seadust, et nad saaksid olla Jumala rahvas, Tema omand kõigi teiste hulgast (2Ms 19:5). Uues lepingus eelneb tasu tegudele: Jeesus on inimeste eest surnud ja ostnud inimkonna lahti needusest, mis järgnes vanas lepingus antud Seaduse rikkumisele (Gl 3:13). Seetõttu muutub lepingusse astunud inimeste eesmärk. Enam ei ole tarvis keskenduda oma lepinguliste kohustuste täitmisele, sest Jeesus on inimeste eest nii Seaduse täitnud kui ka karistuse kandnud. Inimesed saavad pühenduda hoopis suhtele teise lepingupoolega – Jumalaga.
Üks uue lepingu tunnuseid on see, et Jumala Seadus asub inimeste südames. Aga Seadus muutub välisest käsust südametunnistuseks ainult siis, kui inimesed lõpetavad keskendumise Seadusele, pööravad oma pilgu selle asemel Jumalale ning igatsevad Tema sõprust ja lähedust, mida Jeesuse surma läbi kõigile võimaldatakse. Uus leping ei ole korralduste kogum, vaid suhe. Ning Jumala ligiolus puhastab Kristuse veri inimese südametunnistuse „surnud tegudest teenima elavat Jumalat“ (Hb 9:14b).
Armas Issand, täname Sind uue lepingu eest, mille Sa sõlmisid oma vere kaudu. Aita meil elada Sinu armus ja keskenduda suhtele Sinuga. Täida meie süda oma Seaduse ning armastusega.
Ly Kaasik
In English