Oli 12. aprill 1995. Kell oli pool kaks päeval ja ma olin just koju jõudnud laupäevahommikuselt jumalateenistuselt. Tegin lõunasöögi mikrolaineahjus soojaks ning sõin kiiruga. Seejärel läksin garaaži, et tuua sealt oma väike lemmikloom – taksikoer. Nagu alati, reageeris ta mu kutsele kohe. Ta vaatas mulle usaldavalt otsa, lootes kahtlemata, et mul on tema jaoks mõni maiustus varuks.
Võtsin koerakese õrnalt sülle ning viisin ta keldrikorrusele, sest ma ei tahtnud, et naabrid mu võigast tegu pealt näeksid. Olles täiesti üksinda, seadsin valmis vajalikud riistad ning põlvitasin ja palvetasin. Koer lamas rahulikult mu kõrval.
Siis asetasin oma parema käe koera pealaele ja tunnistasin oma patud. Samal ajal lõikasin vasaku käega vahedat nuga hoides läbi usaldava koera kõri. Kell oli saanud 13:50.
See kogemus kurnas mind. Ma polnud kaua aega kedagi tapnud, pealegi paljakäsi. Kui ma pooltardununa seal põlvitasin, tundsin, kuidas sureva koera arterist pulseeris välja veri – iga purskega kostis sõnum: „patu palk on surm, patu palk on surm“. Kogu vaatepilt ajas iiveldama. Komberdasin kraanikausi juurde, kus püüdsin puhastada oma kleepuvaid käsi meeldetuletusest, et süütu väike Scottie suri minu pattude eest.
Enne kui lähete loomakaitse liitu kaebama, lubage mul öelda, et see lugu on täielik väljamõeldis. Ma jutustasin selle loo vaid selleks, et te tunneksite, mida tundis Vana Testamendi aegne ohvritooja.
Kui illustratsioon tekitas teile tülgastust, saavutasin oma eesmärgi – eesmärgi, mille eesmärk oli rõhutada patu kulukust ja selle inetuid tagajärgi Kristuse elus. Pea meeles, Ta suri minu pattude eest. Ta suri minu asemel. Ta võttis minu surmanuhtluse enda peale, et mina saaksin Tema elu. See on risti müsteerium. Mõlema Testamendi fookuspunkt.
In English