VÕIDELDES ÕIGET VÕITLUST

Kui Saatan tuleb meid kiusama, siis ta ei koputa uksele ega ütle: „Tere hommikust, mina olen Saatan. Ma tulin sind täna kiusama.“ Ta teab, et nii see ei läheks läbi. Kui ta nii teeks, ütleksime: „Me oleme sinust kuulnud, unusta see mõte!“ ja lööksime ukse pauguga ta nina ees kinni.

Niisiis tuleb ta hoopis läbi meie nõrkuste, läbi meie probleemide. Saatan on tugevam kui meie. Ta on targem kui meie. Ta teab, et parim viis meid kiusata, on panna meid keskenduma oma vigadele ja nõrkustele, et neist jagu saada, selle asemel, et vaadata Jeesusele ja toetuda Tema tugevusele. On suur erinevus patu vastu võitlemise ja usuvõitluse vahel, mida Piibel kutsub meid üles tegema. Kui me aga püüame võidelda patuga ja Saatanaga omaenese jõust, kaotame iga kord lahingu.

Jeesus andis variseridele juhtnööri selle kohta, mis suhtes pingutada. Ta ütles neile, et kui nad puhastaksid seesmise enne, siis saaks ka väline puhtaks. See on üks kõige tähtsamaid tõdesid selle mõistmisel, kuidas elada kristlikku elu. On hädavajalik aru saada, kuhu suunata meie inimlikud jõupingutused ja kus on meie inimlikud jõupingutused täiesti kasutud. Meile on öeldud, et kui me rakendame oma tahtejõudu usuvõitluse võitlemiseks, siis me võidame (vt Tunnistused, V kd, lk 513). Mis on usuvõitlus? See on elu koos Jumalaga, jõupingutuste tegemine selleks, et eraldada aega päev päeva järel, et saada tuttavaks Issanda Jeesusega. Usuvõitlus on ainuke kristlase võitlus, millest Piiblis räägitakse. Kui me suuname oma energia ja jõupingutused sellele, võitleb Jeesus patu ja Saatanaga meie eest, nagu Ta seda on lubanud teha. „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:23, 24).

„Inimene ei saa end ise päästa, kuid Jumala Poeg võitleb tema võitlusi tema eest, ja paneb ta eelisolukorda, andes talle oma jumalikud omadused. Ja kui inimene võtab vastu Kristuse õiguse, saab ta ka jumaliku loomuse kaasosaliseks.Ta suudab siis täita Jumala käske ja elada.“ Ellen G. White, Review and Herald, 8. veebruar 1898.