ME OLEME VASTUTAVAD SAADUD VALGUSE EEST

Leebe, armastatud jünger [Johannes] on öelnud: “Kes ütleb: “Mina tunnen teda”, aga ei pea tema käske, see on valetaja ja temas ei ole tõde” (1Jh 2:4). Jumala Sõna on väga selge ja tabav. Ohtlik on tunnistada end Jeesuse järelkäijaks, kuid tegudes salata Ta ära ükskõiksusega kasvõi ühe Tema nõudmise suhtes.

Usupuhastuse ajalugu õpetab, et Kristuse kogudus ei tohiks kunagi jääda seisma ega loobuda uuenemast. Jumal seisab oma rahva eesotsas ja ütleb nagu omal ajal Moosesele: “Minge edasi!” “Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!” Jumala töö on edasiliikuv; samm-sammult liigub Tema rahvas läbi võitluste ja katsumuste lõpliku võidu poole. Jumala koguduse ajalugu õpetab meile, et Jumala rahvas ärgu kujundagu muutumatuks oma arvamusi usust, vaid olgu valmis värskeks valguseks, Tema Sõnas ilmnenud üha avanevaks tõeks.

Ajalugu tõe edasiminekust keset eksitusi ja pimedust näitab, et enamik inimesi ei tunne rõõmu pühast tõest ega otsi seda. Need, kes on uuenduses edasi läinud, kuuletudes Jumalale häälele “minge edasi”, on kohanud vastupanu, piinamist ja surma. Kuid vangikotta neeldumisega ning piinamise ja surma ähvardusega silmitsi seistes pidasid nad nende aja jaoks mõeldud tõde piisavalt tähtsaks, et sellest kinni hoida ning loobusid pigem elust kui et ohverdasid usu. Nad ei pidanud oma elu liiga kalliks, et seda Jumala tõe eest ohverdada. Tõde meie ajal on niisama tähtis nagu märtrite päevil. …

Mis siis, kui inimesed Lutheri aja oleksid vabandanud sõnakuulmatust Jumala nõuetele sõnadega: “Jumal on liiga armuline ega mõista mind hukka selle eest, et ma ei võta ebapopulaarset tõde vastu. Meie haritlased ja usujuhid ei võta ju seda vastu. Riskeerin Jumala seadusest üle astumisega sellepärast, et ilmamaa jätab selle kõrvale. … Ma olen oma usuga rahul. … Ma riskin minna koos enamusega.”

Juhul, kui lähen koos massidega, ütleb Piibel mulle, et kõnnin laial teel, mis viib surma. Taeva Kuningas ütles: “Kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” Oleme vastutavad valguse eest, mis meie päevil paistab. Kristus nuttis hingevalust Jeruusalemma pärast, kuna nad “ei tundnud oma armukatsumisaega”. See oli Jeruusalemma võimaluste, eesõiguste ja usalduse päev. … Sadu aastaid kestev kisendav tänamatus, õõnes vormilikkus ja silmakirjalikkus tõi Kristuse silmi meeleheitepisarad. – Kiri 35a, 1877.