On üks tähtis asi, mida seadus teha ei suuda. Ta ei saa meid päästa. Paulus ütleb, et Seaduse ülesanne pole mitte õigeksmõistmine, vaid näitamine, kus oleme eksinud. Rooma 7:7 ütleb ta: „Pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi.“
Jaakobuse 1:23–25 võrdleb seadust peegliga. Igal hommikul enne tööleminekut vaatan peeglisse, et veenduda oma välimuse korrasolekus. Peegel räägib mulle vahel, et mu juuksed pole korralikult kammitud või mu näol on veel jälgi hommikusöögist – seega ma pole inimeste ette ilmumiseks valmis.
Niisiis on peegli ülesanne näidata seda, mis vajab parandamist. Selle teadmisega võime võtta seebi või kammi ning ennast korda teha. Ma ei pese nägu peegliga ega kasuta seda ka juuste kammimiseks. Peegli eesmärk on vaid osutada minu puudustele.
Nii on ka Jumala seadusega. Kui ma võrdlen ennast seadusega, leian, et mõned asjad minu elus on valesti. Kuid seadus ei saa neid vigu parandada. Sellel on teine ülesanne: öelda, et ma olen patune. Seadus osutab mu probleemidele ja puudustele, kuid ei lahenda neid.
Paulusel on õigus, kui ta ütleb, et „käsk on püha, õige ja hea“. (Rm 7:12) Ja veel enam on tal õigus, kui ta ütleb: „Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt.“ (1Tm 1:8)
Jahmatav tõde on, et seadust saab kasutada õigesti või valesti. Üks inimloomuse suurtest kiusatustest on kasutada Jumala seadust ebaseaduslikult.
Seadus ei ole redel taevasse. Kuid see teadvustab meile vajadust sellise redeli järele. Kui oleme seadust rikkunud, ütleb see meile, et oleme eksinud patused. Kui seadus, millest oleme üle astunud, oleks kõik, mis meil on, oleksime kõige armetumad inimesed. Aga seadus osutab endast väljapoole – Jeesusele, meie probleemide tegelikule lahendusele.
In English