KOGU NIIPALJU KUI SÖÖD

Jeesus esitas võrdluse endast kui eluleivast ja mannast, kui taevast langenud leivast, mida anti Iisraeli rahvale. Vaatame siis 2. Moosese raamatus kirjeldatud lugu eluleiva söömise kontekstis.

Manna oli langenud taevast öösel ja iisraellased imestasid, mis see küll olla võib. Nad panid sellele toidule nimeks küsimuse “Mis see on?”, sest just seda tähendabki sõna manna nende keeles.

„Aga Mooses vastas neile: «See on leib, mida Issand annab teile süüa. Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb.“ 2Ms 16:15-16. Mida tähendab „niipalju, kui ta sööb“? Esmaseks näitajaks selles oli pereliikmete arv, kuid selle kõrval on ka teine põhimõte.

Kui ma elasin Glendales, asus meie kodu kogudusevanema E.M.S. Richardsi kodule päris lähedal. Ühel päeval läksin talle külla. Ta rääkis mulle sellest, miks ei ole tänapäeval kristlikus töös enam sellist väge nagu varem. Ta ütles: „Kas sa tead,” ütles ta, „et pastorite hulgas on väga vähe neid, kes veedavad iga päev vähemalt ühe tunnigi Jumalaga kahekesi. See ongi üks meie probleemidest!” Ma vastasin talle: “Mis? Et... kas tõesti... see on küll väga halb.”

Mida sa teeksid, kui otsustaksid homme hommikul võtta aega, et veeta neli tundi koos Jumalaga? Kas sa suudaksid seda teha? Mida sa teeksid nende nelja tunni jooksul? Kas oled kuulnud inimestest, kes palvetavad kogu öö, ning siis endamisi mõelnud, et millest neil on küll nii kaua palvetada?

„Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb.“ Üks mõtisklustund koos Jumalaga – kas suudaksid seda? Aga pool tundi? Kas võib olla, et Jumalaga veedetud aja pikkus sõltub kristlase küpsusest! Kas on võimalik, et „beebi-kristlane” ei tea isegi seda, mida teha siis, kui ta peaks kas või viis minutit Jumalaga kahekesi olema? Ja samas jääb üks ööpäevgi küpse kristlase jaoks väheseks? “Ja Iisraeli lapsed ... kogusid, üks rohkem ja teine vähem.“ (salm 17). Kuid isegi need, kes kogusid vähem, kogusid ikkagi midagi!