Ainult koputuse kaugusel

Frank Gallion on kirjandusevangelist Ohio liidus, Põhja-Ameerika divisjonis. Ühel külmal veebruarikuu õhtul oli Frankil üks nendest huviavaldamise kaartidest, mis oleks justkui temaga rääkinud, öeldes: "Tee veel üks külastus sellesse majja." Kiire palve kinnitas, et see oli õige asi. Nii sõitis ta kojusuundumise asemel tagasi sellesse piirkonda ja leidis maja, kust enne oma koputusele vastust ei saanud.

Sissesõiduteele keerates märkas ta aknast valguskuma. Ehk leian nüüd inimesed kodust, mõtles ta. Kuid seegi kord ei tulnud majast mitmetelegi koputustele vastust. Ta otsustas päeva lõppenuks lugeda ja koju minna, kuid just siis, kui ta minekule pöördus, läks uks lahti. Hapra moega kaheksakümnendates eluaastates mees ilmus öösärgis uksele.

Frank vabandas, teatas, kes ta on, ja selgitas oma külastuse põhjuseid. Vanem härrasmees kinnitas talle: "Jah, teil on õige aadress." Ja: "Jah, mina panin kaardi posti." Enne, kui ta Franki sisse kutsus, küsis ta aga: "Öelge mulle, kas sellel on mingit pistmist Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudusega?" Frank vastas naeratades: "Jah, härra, kui aus olla, siis on küll!" Seepeale naeratas ka vanahärra ja kutsus kirjandusevangelisti sisse. Frank astus majja ning jäi mitte kolmekümneks minutiks ega tunniks, vaid lahkus alles kolm tundi hiljem.

Mehe nimi oli Ronald. Tal oli vaja rääkida. Ta jutustas Frankile loo sellest, kuidas oli umbes 35 aastat varem adventkoguduse liige olnud. Ta rääkis, et oli armunud naisesse, kes ei tunnistanud sama usku, ning nad olid abiellunud. Kuidagi jäi tal sellega seoses kirikus käimine katki. "Ma pole sellest saadik kunagi päris mina ise olnud," usaldas Ronald. Miski oli Ronaldi kogemustest puudu ja see häiris teda. Siin leidis ta võimaluse kõik südamelt ära raakida.

Frank näitas meie raamatuid ja mees ostis hea meelega terve "Piibliraamatukogu" komplekti, mis aitas teda rännakul uute kogemusteni Issandaga. Sellele järgnesid piibliuurimised ja Roland tuli nelja kuu pärast ristimisele. Ta oli taas kord õnnelik mees. Ristimispäeval ütles ta kirjandusevangelistile: "Frank, mul on nii hea meel, et sa tol õhtul minu poolt läbi astusid!" Mõni aasta pärast seda nõudis Ronaldi nõrgenev tervis, et ta hooldekodusse läheks. Siis sai Frank ühel hommikul telefonikõne, mis andis teada, et Ronald oli puhkama läinud. Viimased sõnad, mida ta oma voodi kõrval seisjatele ütles, olid: "Palun öelge Frankile, et ma tänan teda nii väga selle eest, et ta just sel ajal minu juurde tuli." Sedasorti tasu pole võimalik raha eest osta.