Nüüd võid mõelda: Alles eile rääkisime, et Jumala seadus on igavene. Kuidas siis kümme käsku ei kesta igavesti?
Mõtle veidi selle üle. Kas suudad ette kujutada Jumalat pühade inglite seas ringi kõndimas ja rääkimas. „Te ei tohi abielu rikkuda!“ Ma pole kindel, kas inglid on füsioloogiliselt üldse võimelised abielu rikkuma.
Kujutle nüüd Jumalat, kes käsib inglitel austada oma isa ja ema. Ütle, kas neil üldse on isa ja ema?
Inglid järgisid Jumala seadust ilma, et oleksid sellest üldse teadlikud olnud – Jumala seadus olid kirjutatud nende südamesse (vrd Hb 8:10; 2Kr 3:3). Inglitele polnud vaja öelda: „Sa ei tohi tappa!“ või „Sa ei tohi varastada!“, sest see poleks neile pähegi tulnud.
Kümme käsku pole olnud alates igaviku algusest sellisel kujul, nagu me praegu neid tunneme. Võtame näiteks neljanda käsu. See ütleb selgelt, et hingamispäev seati sisse Maa loomise mälestuseks. Isegi seitsmepäevane 24-tunniste ööpäevade tsükkel osutab meie planeedi ja Päikesesüsteemi loomisele kui kümnes käsus oleva hingamispäevakäsu alusele.
Kuid hingamispäev esitab universaalset ja igavest põhimõtet. Jeesus tõi selle välja, kui Temalt küsiti, milline käsk on suur. See on armastada Jumalat ja oma kaasinimesi.
Patu tõttu muutis Jumal oma käsu selgesõnalisemaks. Ta esitas oma armastuse põhimõtted kümnes käsus, mis õpetavad meid armastama Jumalat ja teisi inimesi. Kuid kõiki neid käske seob armastus, mis on Tema loomuse põhiolemus (vt 1Jh 4:8).
Jumal tahab oma igavese armastusekäsu kirjutada meie südamelauakestele. Kui see on tehtud, siis on loomulik, et hoolime Temast ja oma kaasinimestest.
Millised imelised paigad oleksid meie kodu ja kogudus, kui me laseksime Jumalal rohkem kirjutada!
In English