Luukas on ilmselt Uue Testamendi parim jutuvestja. Tema kirjeldus kadunud pojast (Luuka 15) ning variseri ja maksukoguja palvetamisest (Luuka 18:9−14) köidab meie mõtteid ja südant eriliselt. Jutustus teekonnast Emmausesse kuulub sarnaste hulka.
See lugu, mida räägib ainult Luukas, pole märkimisväärne üksnes kunstnikuosavuse poolest, mis tõmbab lugejat. Selle tähtsus koondub selle sõnumi ümber, mis kõnetab segaduses inimesi kuni ajastu lõpuni.
Jeesuse järelkäijate segadus üllatab meid mitmes mõttes. Tema hilisemate ilmumiste ajal tundsid nad Ta alati ära. Kuid mitte esimeste ilmumiste ajal. Probleem polnud järelikult selles, et ülesäratatud Jeesus oleks olnud tundmatu. Luukas ütleb, et „nende silmi peeti, nii et nad ei tundnud teda ära“.
Ma ei tea, mida see täpselt tähendab. Aga ma tean, et mul oli alles sarnane kogemus. Ma ei pannud tähele oma sõpra, kes külastas meie hingamispäevakooli klassi, sest ma ootasin, et näen kedagi teist. Minu mõistus oli niivõrd keskendunud sellele ühele isikule, et ma ei suutnud tuttavat nägu tuvastada enne, kui mõistus suutis tükid kokku panna. Kui see juhtus, imestasin ma, kuidas võisin nii rumal olla.
Midagi sarnast toimus Emmause teel. Jüngrid olid oodanud, et Jeesusest saab poliitiline päästja, kes vabastab Iisraeli Rooma võimu alt. Kuid vabastamise asemel oli Ta roomlaste käe läbi surnud. Juhmistav meeltesegadus pimestas nende silmi. Pärast ei suutnud nad Jeesust isegi siis ära tunda, kui Ta oli nendega koos.
Siin on meile julgustus. Mõnikord tunneme end läbi elu minnes segaduses ja üksikuna. Ekseldes imestame, kus on Jeesus. Kuid sageli pole probleem mitte Tema puudumises, vaid meie puudulikus nägemises, nii et mõne asja Jumala ettenägevuses teevad selgeks alles hilisemad sündmused.