Ma oleks tahtnud selles piibliuurimises osaleda. Siin selgitab Issand ise Vana Testamenti sündmuste valgel, mis talletati hiljem Uues Testamendis. Jeesuse esitusest koorub fakt, et Tema elu ja töö tõeliseks mõistmiseks vajame kogu Piiblit ning et kõige täielikumalt mõistame Vana Testamenti siis, kui vaatame seda läbi Uue Testamendi läätsede. Jumalal on üks lunastav sõnum, mis kulgeb läbi kogu Piibli. Heebreakeelses Piiblis on see ettetähenduslik, kuid Uues Testamendis selgesõnaliselt käsitletud.
Me ei tea, missuguseid kirjakohti täpselt Jeesus kasutas, kui pidas piiblitundi oma järelkäijatele, kel oli Temast vale arusaam, kuid esimene valik oleks kogu juudi jumalateenistuse keskmes oleva ohvritalle tähendus.
Ristija Johannes kuulutas Jeesuse avalikult Jumala Talleks, kes võtab ära patu (Jh 1:29), kuid juutidel, kaasa arvatud jüngritel, oli peaaegu võimatu selle väite tähendust mõista. Nad ei oodanud Messiat, kes nende pattude eest sureks, vaid vallutavat sõjameest. Kuid Kolgata ja ülestõusmise valguses omandas Vana Testament uue tähenduse, kui Tall ise asju selgitas.
Üks kirjakoht, mida Jeesus kindlasti käsitles, on Jesaja 53. peatükk, kus on räägitud Jumala Sulasest, keda hüljatakse ja põlatakse, kes kannab meie muresid, keda haavatakse meie üleastumiste pärast, keda arvatakse üleastujate hulka, kes kannab paljude patte, kes sureb koos õelatega ja kes maetakse koos rikastega.
Äkitselt muutus kõik palju selgemaks. Kaks meest nägid lunastust, Messiat ja Vana Testamenti uuel viisil. Nende silmad avanesid ja süda elavnes. Jeesus ei olnud enam valelootus, vaid ülesäratatud Issand. Piiblis olid nii nende julgusetuse kui ka võiduka tuleviku võti. Nüüd nägid nad, et Tall Jeesus on Pühakirja keskmes algusest lõpuni.
In English