Püha paar vaatles loodust kui kõige kaunimat pilti. Pruun maa oli kaetud elava rohelise vaibaga, mida kaunistasid lõputult mitmekesised iselevivad lilled. Põõsad, lilled ja väänlevad viinapuud pakkusid oma ilu ja lõhnaga meeltele naudingut. Paljud erinevad kõrged puud olid täis igasuguseid meeldiva maitsega vilju, mis olid mõeldud õnnelike inimeste, Aadama ja Eeva maitsemeelt ja vajadusi rahuldama. See Eedeni aiakodu, mille Jumal meie esivanematele andis, tõestas neile ilmeksimatult Tema suurt armastust ja hoolitsust nende suhtes.
Aadam krooniti Eedeni kuningaks. Talle anti valitsus kõigi elavate olevuste üle, kelle Jumal oli loonud. Issand õnnistas Aadamat ja Eevat arukusega, mida Ta ei olnud ühelegi loodud loomale andnud. Ta tegi Aadamast kogu oma kätetöö õiguspärase valitseja. …
Aadam ja Eeva võisid näha Jumala osavust ja au igas rohulibles, igas põõsas ja lilles. Neid ümbritsev looduslik ilu peegeldas neile nagu peeglist taevase Isa tarkust, suurepärasust ja armastust. Nende kiindumust ja kiitust väljendavad laulud tõusid meeldivalt ja aupaklikult taeva poole ning need olid kooskõlas ülevate inglite lauludega ja õnnelike lindudega, kes lõõritasid muretuid viise. Kusagil polnud haigust, lagunemist ega surma. Elu, elu oli kõiges, millel silm peatus. Õhk oli elust küllastunud. Elu oli igas lehes, lilles ja puus.
Issand teadis, et Aadam ei saaks olla ilma tööta õnnelik, sellepärast andis Ta talle meeldiva tegevuse aia eest hoolitsemisel. Kui Aadam hoolitses kõige kauni ja kasuliku eest enda ümber, nägi ta Jumala loomistöös Tema headust ja au. Aadamal oli mõtteainet Jumala tegude üle Eedenis, mis kujutas endast miniatuurset taevast.
Jumal ei loonud inimesi pelgalt oma auliste tegude üle mõtisklema, seepärast andis Ta neile nii käed töö jaoks kui ka mõistuse ja südame mõtisklemiseks. Kui inimeste õnn seisneks mitte millegi tegemises, ei oleks Looja Aadamale tööd määranud. Inimene pidi leidma õnne nii töös kui ka mõtisklemises. − The Review and Herald, 24. veebruar 1874.
In English