Töö kui õnne allikas

Jumal lõi inimese Jumala seadustest olenevaks; see oli inimese olemasolu vältimatu eeldus. Inimene oli Jumala riigi alam; ükski valitsus ei saa aga toimida ilma seadusteta. Jumal oleks võinud luua inimese ka võimetuks Tema seadustest üle astuma. Ta oleks võinud takistada Aadamal haaramast keelatud vilja, kuid siis poleks inimene olnud kõlbeliselt vaba olevus, vaid pelk robot. Ilma valikuvabaduseta poleks inimese kuulekus olnud vabatahtlik, vaid sunnitud. Poleks toimunud iseloomu arengut. See kõik oleks olnud vastupidine Jumala plaanile teiste maailmade elanikega. See oleks alavääristanud inimest kui mõistusega olevust, ning oleks toetanud Saatana süüdistust Jumala meelevaldsest valitsemismeetodist. …

Meie esivanemate kodu pidi olema eeskujuks järgmistele kodudele, mida nende lapsed pidid maad asustades rajama. Jumala käega kaunistatud kodu ei olnud mingi uhke palee. Inimesed oma uhkuses tunnevad rõõmu suurejoonelistest ja kulukatest ehitistest ning uhkeldavad oma kätetööga, kuid Jumal pani Aadama ja Eeva aeda. See oli nende elupaik. Selle võlvideks oli sinine taevas ning põrandaks õrnade lillede ja halja rohuvaibaga kaetud maa. Katus moodustus kõrgete puude leherikastest võradest ja seintel rippusid kõige suurepärasemad kaunistused – suure Meisterkunstniku kätetöö.

Püha abielupaari kodukeskkond oli õppetunniks kõigi ajastute jaoks: tõeline õnn ei seisne toretsemises ega luksuses, vaid Jumalaga Tema loodu kaudu suhtlemises. Kui inimesed hindaksid vähem kunstlikkust ja püüdleksid suurema lihtsuse poole, siis väljenduks nende elus palju paremini see eesmärk, milleks Jumal inimese lõi. Uhkus ja auahnus on alati põhjatud, kuid tõeliselt targad oskavad rõõmu tunda neist külluslikest ja õilsatest võimalustest, mida Jumal kõikidele pakub.

Eedeni elanikele usaldati aia eest hoolitsemine, nad pidid seda „harima ja hoidma“. Nende töö ei olnud väsitav, vaid meeldiv ja kosutav. Jumal kavandas töö meie esivanematele õnnistuseks, et see hoiaks tegevuses mõistust, tugevdaks keha ja arendaks võimeid. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 49, 50.