Taevaraamatud

Avaldatud 1.10.2026, rubriik Päeva sõna

„Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve.“ Ilm 20:12–15

Huvitav, et eluraamat on nimetatud ainsuses, aga kui on jutt surnute üle kohtumõistmisest, siis öeldakse, et otsus tehakse selle põhjal, mis raamatutes kirjas on. Milles asi? Loomulikult on esimese puhul tegemist n-ö nimekirjaga, kus iga üksik nimi ei vaja tervet raamatut. See on nimekiri inimestest, kes taevariiki vastu võetakse. Ohoo! Kuidas ja millal saab end sellesse nimekirja kirja panna? Näib, et apostel Paulus teadis ja tundis isegi mõningaid, kes tema arvates seal kirjas on (Fl 4:3).

Kogu Pühakirja põhisõnum on, et Jumal tahab kõigile anda igavese elu oma Poja, meie Lunastaja Jeesuse läbi (1Jh 5:11, 12). Sestap koputab Ta meie kõigi südameuksele (Ilm 3:20), et meid meie otsuse ja valiku alusel sinna nimekirja (eluraamatusse) lisada. Kas saime end kirja?

Aga kuidas on siis nende mitmuses nimetatud raamatutega? Need on „toimikud“ – iga persooni kohta eraldi. On see vast mahukas arhiiv. Iga persooni „toimikus“ on talletatud kogu info – mõtted, ajendid, teod… Nagu elus ongi – mõtteist sünnivad teod, tegudest harjumused, harjumustest iseloom ja iseloom määrab saatuse! On selgelt öeldud, et „me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri“ (2Kr 5:10). Aga kelle kohta meist võiks olla selline „toimik“, kus mitte midagi halba ei leidu? Eluraamatusse kirjapandute puhul ei ole aga nendest „toimikutest“ juttugi. Kas nii on õiglane? Ega olegi! Jumal ongi tegelikult ebaõiglane, kui nii võib öelda, aga seda iseenese suhtes! „Kristus suri meie pattude eest.“ (1Kr 15:3) Jeesus ise ütles: „…kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse.“ (Jh 5:24) Aga kuhu siis kohus jäi? Toimub! Juba prohvet Taanielile näidati seda kohtuistungit, mis toimub taevas enne Jeesuse tagasitulekut. Sellest räägib selgelt ka kiri heebrealastele: „Sellepärast võib ta ka täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.“ (Hb 7:25)

Kohus toimub, aga kui oleme Jeesuse oma lunastajana vastu võtnud, esindab Tema meid selles kohtus ja kui Tema oma õigusega meid katab, siis hävitatakse see meie patte sisaldav raamat ja jääb vaid nimi eluraamatusse. Niisiis – praegu on veel aeg! „Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees.“ (Ilm 3:5)

Armas Taevane Isa, täname Sind, et Sa pakud meile päästet ja igavest elu. Aita meil elada oma elu usus ja meeleparanduses, et meie nimi võiks olla kirjas eluraamatus.

Rein Käsk

Jaga Facebookis