Suitsetamine on üks suurimaid ärahoitavaid surmapõhjuseid maailmas. Üldine eetiline arusaam on, et profülaktika on parem kui ravi. Tulles tagasi suitsetamise juurde, tuleb märkida, et paljud riigid on eetilise paradoksi ees: viimaste aastakümnete jooksul on esitatud tagasilükkamatuid fakte suitsetamise kahjulikkusest, samas on tubakatööstuse õitseng olnud jätkuv, sageli isegi valitsuste poolt toetatud. Suitsetamise eetilisus on veelgi enam päevakorral, kuuldes uudiseid nn passiivsete suitsetajate terviseriskidest ja sellega kaasnevatest surmajuhtumitest.
Tõsine küsimus rahvusvahelise eetika valdkonnast on tubakatoodete eksport arenguriikidesse, seda eriti siis, kui kahjulike ainete kogus sigaretis on kordades suurem kui arenenud riikides müüdavates sarnastes toodetes. Üle sajandi on seitsmenda päeva adventistid hoiatanud nii noori kui ka avalikkust suitsetamise kahjulikkuses ja tubaka kui sõltuvust tekitava mõnuaine eest. Sigaretid on ülemaailmne oht – suitsetamise sõltuvus, tubakatootjate kasuahnus ja reklaamile orienteeritud turumajandus kombineeritult kujutavad ohtu ühiskonnale. Seitsmenda päeva adventistid on veendunud, et suitsetamise ennetamiseks on vajalik teha järgnevaid samme:
1.Absoluutne ehk üleüldine tubakatoodete reklaamimise keelustamine.
2. Kaitsemehhanismid kaitsmaks lapsi ja noori tubakatööstuse mõju alla langemise eest.
3. Rangemad seadused avalikus kohas suitsetamise keelustamiseks.
4. Agressiivsem ja süstemaatilisem meedia kasutamine noorte inimeste harimiseks suitsetamise kahjulikkusest.
5. Tõsta tubakatoodete aktsiisi.
6. Tõhustada seadusandlust, et sundida tubakatootjaid maksma välja suitsetamise tagajärjel tekkinud haiguste ja ravi kulud täies mahus.
Selliste seaduste rakendamine säästaks miljoneid elusid aastas.
See seisukoht on vastu võetud hääletamisel Peakonverentsi administratiivse komitee (ADCOM) poolt ja avaldatud president Robert S. Folkenbergi kantselei poolt Peakonverentsi aasta oosolekul San Jose’s, Costa Ricas oktoobris 1996.
In English