Hiljuti aset leidnud arengud meditsiinis ja geenitehnoloogias on teinud võimalikuks ravida inimesi, tehes muudatusi rakkude geenides. Nimetatud meetodid on esile tõusmas geneetilise meditsiini valdkonnas, kuigi uurimistöö alles kestab. Hiljutised uurimused ja kliinilised katsetused on näidanud, et geeniteraapiast saab üldlevinud ja mitmekülgne ravi meetod. Selliste arengute valguses peavad kristlased määratlema oma usu moraali printsiibid ka geeniteraapia kasutuselevõtuga seonduvas.
Üldine kirjeldus
Geeniteraapia kasutab geenide „ehituskive“ DNA-d ja RNA-d, et ravida ( parandada) pärilikke või ka mittepärilikke haigusi. Terapeutiline (raviotstarbeline) geneetiline materjal koostatakse, asendamaks patisendi rakkude vigastatud geene. On ka võimalik, et lisatakse vastav parandatud geeni kontrolliv informatsioon, mis tagab geenide normaalse töö. DNA saadakse kas loomsest, taimsest, mikroobsest, viiruslikust allikast või sünteesitakse, juhul kui vajalik algmaterjal ei ole looduses leitav. Selliselt loodud materjal võib olla kas püsiva või lühiaegse olemusega. Geeniteraapia pakub tulemusi, mis ei ole saavutatavad ühegi teise meetodi kasutamisega. Alguses kasutati geeniteraapiat harvaesinevate pärilike haiguste raviks. Hetkel kasutatakse seda ka vähi- ja südamehaiguste, diabeedi, hüpertoonia ja muude haiguste ravimiseks.
Püütakse leida võimalusi, et mõjutada võimalikult suurt rakuhulka parandatud geeni informatsiooniga, avardamaks siiani piiratud geeniteraapia mõju. Enamikul juhtudest kasutatakse viiruseid kui informatsiooni kohaletoimetajaid, sest viirustel on ainulaadne omadus mõjutada rakku omastama „uut“, viiruse poolt kantud geenikoodi. Selliselt modifitseeritud viiruses on kõrvaldatud ravitavat rakku kahjustav geeniinfo ja asendatud raviva informatsiooniga. Külmetushaigustega kaasnevad adenoviirused, retroviirused (HIV sugulusviirused), adeno-sarnased viirused (mis teadaolevalt ei põhjusta haigestumist), herpes-viirused ja teised on kasutatud rakuraviks. Igal sellisel kandeviirusel, mis rakku viiakse, on omadusi, mis piiravad ravi tulemuslikkust ja sisaldavad ka teatud meditsiinilist riski. Samal ajal tegeletakse ka uute võimaluste väljatöötamisega, mille puhul ei kasutata viiruseid geneetilise info muutmiseks rakus. Kuid need mitte viiruseid kasutavad meetodid on siiani olnud suhteliselt tagasihoidliku kasuteguriga.
Somaatiline geeniteraapia
Somaatiliseks geeniteraapiaks nimetatakse geeniravi, mida kasutatakse geeniinfo parandamiseks, põhjustatud pärilike haiguste poolt. Somaatilist geeniteraapiat võidakse kasutada ükskõik milliste keharakkude, välja arvatud sugurakkude raviks. Paljud organid – maks, kopsud, süda, aju, kuid ka lihased, veresooned, nahk – on olnud nimetatud ravimeetodi sihtgrupiks. Samas püütakse vältida, et tehtud geneetilised muudatused kanduksid edasi järglastele. Kokkuvõtlikult, see geeniteraapia suund omab sama eesmärki, mis tavameditsiingi – päästa elusid ja leevendada haige kannatusi.
Somaatilise geeniteraapia võib jagada kaheks suunaks. Esimese puhul võetakse haigelt rakke, mida töödeldakse laboratoorsetes tingimustes ex vivo ja seejärel, kui geneetilised muudatused on tehtud, viiakse tagasi haigesse kehasse sellises koguses, et tagada soovitud ravitulemus. Ex vivo kasutamisel luuakse individuaalne ravi igale haigele eraldi ja selle tõttu on see tööjõumahukas ja kallis ravi. Teise raviviisi eesmärgiks on kasutusele võtta in vivo meetod, mille puhul „parandatud“ geenid viiakse koheselt haige organismi. Siiani pole saavutatud soovitud tulemust, kuna „parandatud“ geenide viimine haige organismi on olnud piiratud, eelkõige just ravitavate rakkudele liigpääsu keerukuse ja geenide rakku viimise meetodite ebatõhususe tõttu.
Alates 1999. aastast on tehtud palju katseid somaatilise geeniteraapia valdkonnas, millest mõned on olnud edukamad. Siiski, kasutatud tehnoloogia geeniteraapiaks keha rakkudes on siiani primitiivne, ebatõhus ja kõrge riskifaktoriga. Noore patsiendi surmaga lõppenud test 1999. aastal näitas, et turvalisus on siiani ebapiisav ja töö algusjärgus.
Germline geeniteraapia
Erinevalt somaatilisest geeniteraapiast muudab germline geeniteraapia geneetilist informatsiooni ka sugurakkudes. Selle tulemusena, tehtud muutused võivad kanduda edasi ka patsiendi järglastele. Sellest tulenevalt germline geeniteraapia ei leevenda haige seisundit, vaid parandab ka tema järglaste elukvaliteeti ja esitab meditsiinilisele vahelesekkumisele uue väljakutse. Selline ravi võimaldab ühekordse sekkumisega välistada haiguse teket ka järglastel ja ka vajaduse neid eraldi ravida.
See tehnoloogia hõlmab viljastatud munarakkudesse või embrüo rakkudesse DNA sisestamist väga varases arengustaadiumis. Hetkel katsetatakse seda meetodit vaid loomadel. Lisaks võimalikele terviseohtudele on siin tegemist ka kõrgtehnoloogilise sekkumisega organismi paljunemissüsteemi. Seega on germline geeniteraapiat peetud surnultsündide, varase surma, kehaliste väärarengute ja geneetiliste defektide põhjustajaks. Lisaks ohutusküsimustele on esile tõusnud ka eetilised väärtushinnagud. Veel sündimata isikutel läbiviidud muutused, kaugeleulatuvad geneetlised tagajärjed, inimrassi teatud geneetlise koodi muutmine ja muud küsimused. Samuti võimalus kasutada germline geeniteraapiat, muutmaks isikute välimust ja muid kvalitatiivseid omadusi. Seoses selle ja muude riskifaktoritega on germline geeniteraapia jäetud tahaplaanile ja soovitavalt mitte kasutatav või isegi keelustatud.
Piibellikud printsiibid
Kuigi geeniteraapia on alles sündimas, on meie kui mõtlevate kristlaste ülesanne teadvustada selle võimalikku potentsiaali ja mõista sellega kaasnevaid bioloogilis- geneetilisi riske ning vältida selle väärkasutamist. Otsused selles valdkonnas peavad harmoneeruma Piibli järgmiste printsiipidega:
1. Leevendada kannatusi ja säilitada elu. Piibel kirjeldab Jumalat kui lõputult oma loodolevuste tervise, heaolu ja taassünni eest muretsevat isikut (Õp 3:1–8; Ps 103:2, 3; Mt 10:29–31, 11:4, 5; Ap 10:38; Jo 10:10). Ta kutsub meid üles jätkama Tema tervistavat teenistust (Mt 10:1: Lk 9:2). Kuna geeniteraapia hoiab ära geneetilised haigused ja taastab tervise, siis peaks seda tervitama kui Jumala tööle tervistamise ja kannatuste leevendamisele kaasaaitajana.
2. Ohutus ja kaitse kahju eest. Pühakiri kutsub meid üles kaitsma ühiskonna nõrgemaid ( 5Ms 10: 17–19; Ps 9:9; Js 1:16, 17; Mt 25:31–46; Lk 4:18, 19). Kui geneetline haigus ei ohusta elu, siis peaks geneetiline sekkumine olema soovitatav juhul, kui see on ohutu ja elu on igasuguste võimalike riskide eest kaitstud. Juhul kui haigus või olukord põhjustab ohtu elule, peaks geneetline sekkumine tagama elu säilimise ja tervenemise võimalikkuse.
3. Me peame austama Jumalat Loojat ja loodut. Inimesed on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:26, 27), erinevalt teistest loodolevustest Maal. Jumala antud võimed: mõistus, arusaamine moraali-ja vaimulikkuse küsimustest ja võimekus otsustada muudavad meid erilisteks (1Kn 3:9; Tn 2:20–23; Fl 4:8; Ps 8:3–8; Kg 3:10, 11). Suurimat ettevaatlikkust peaks osutama igasuguse katse suhtes püsivalt muuta genoomi, mis võiks mõjutada eelpool nimetatud omadusi.
4. Inimese sõltumatuse kaitse. Jumal hindab inimese vabadust kõrgelt: 5Ms 30:15–20 ja 1Ms 4:7. Geneetilised muudatused, mis võivad piirata isiku võimeid olla kaasatud ühiskonnas ja piirata tema tegevusvabadust või isiksuse vabadust, peavad saama tagasi lükatud.
5. Mõista Jumala loomingut. Jumal lõi inimesed loovaks ja intelligentseks. Ta usaldas inimkonnale oma loodu ülevaataja ameti (1Ms 1:28) ja võime õppida ning täiendada ennast teadmistes elu, keha funktsioonide kohta (Mt 6:26–29; 1Kr 14:20; Ps 8:3–9; 139:1–6 ja 13–16). Eetiliselt läbiviidud teaduslik uurimine võib kasvatada meie austust Looja tarkuse ja headuse vastu. MA
See seisukoht võeti vastu Seitsmenda Päeva Adventistide Peakonverentsi komitees Kristlik Vaade Inimelule (Christian View of Human Life) aprillis 2000.
In English