Palju aastakümneid peeti ebatõenäoliseks võimalust, et inimperekonna uusi liikmeid saaks toota kloonimise teel. Hiljutine areng geneetilises ja reproduktiivses bioloogias annab aga mõista, et inimeste kloonimiseks vajalik tehnika võidakse varsti välja arendada. Selle väljavaate tõttu lasub kristlastel vastutus pöörata tähelepanu sügavatele eetilistele küsimustele, mis inimkloonimisega kaasas käivad. Kristlastena, kes usuvad kindlalt Jumala loovasse ja lunastavasse väesse, võtavad seitsmenda päeva adventistid vastutuse kuulutada avalikult eetilisi põhimõtteid, mis tulenevad nende usuga seotud kohustustest.
Kloonimine hõlmab kõiki neid protsesse, mille käigus elavaid taimi või loomi paljundatakse aseksuaalsete meetoditega – meetoditega, mille käigus ei pea munarakk spermiga ühinema. Paljud looduslikud protsessid on kloonimise vormid. Näiteks mikroorganismid, nagu harilik pärm, paljunevad tütarrakkudeks jagunemise teel, mis on vanemraku ja üksteise kloonid. Roosipõõsalt või viinapuult võsu lõigates ja sellest taime kasvatades saame samuti esialgse taime klooni. Sarnaselt võivad paljud lihtsama ehitusega loomad, näiteks meritäht, kasvada terviklikuks organismiks oma vanema küljest tulnud tükikesest. Seega ei ole kloonimise bioloogiline põhimõte uus.
Uut tehnikat tuntakse somaatiliste rakkude tuumaülekandena. Selle meetodiga võetakse olemasolevalt organismilt rakk ja muudetakse seda nii, et ta käituks nagu embrüorakk. Sobivates tingimustes võib embrüorakk paljuneda ja kasvada terviklikuks organismiks. Praeguse tehnika juures toimub raku ümberprogrammeerimine nii, et täiskasvanud rakk pannakse suurema munaraku sisse, mille tuum on eemaldatud. Protsessis kasutatud munarakk toimib inkubaatorina, luues täiskasvanud raku geenide taasaktiveerimiseks vajaliku keskkonna. Munarakk annab järglasele ainult väikese osa oma tsütoplasmas asuvast geneetilisest materjalist, mitte enda tuumas olevat geneetilist materjali, nagu toimub seksuaalse paljunemise teel. Muudetud munarakk sisestatakse seejärel täiskasvanud emaslooma, kes jääb tiineks.
Bioloogid on selle tehnika arendanud loomakasvatuse jaoks. Sellega loodavad nad luua loomakarja, mis on geneetiliselt identne ühe väljavalitud isendiga. Niisuguse tehnoloogia võimalikud head küljed, sealhulgas eeldus, et selle abil on võimalik toota vahendeid inimeste haiguste ravimiseks, on uurijate ja biotehnoloogiatööstuse huviorbiidis. Samas võib sellist tehnilist võimalust kasutada ka inimeste paljundamiseks ning see toob kaasa tõsiseid eetilisi probleeme.
Esimeseks mureks on meditsiiniline turvalisus. Kui praegust somaatiliste rakkude tuumülekannet inimeste peal katsetada, peaks munarakke koguma doonoritelt. Enamik neist häviks rakumuutuste tõttu embrüo varase kasvuperioodi ajal laboris. Teised kaotataks pärast siirdamist, kuna embrüo arengu eri staadiumites toimuks iseeneslik abort. Sellega seoses tekiks embrüo elu väärtustamise osas samasugune küsimus nagu teiste kunstlike viljastamise meetodite puhul, näiteks munaraku kehaväline viljastamine (IVF). Tõenäoliselt oleksid sündinud lapsed suurema sünnidefektide riskiga. Praegusel ajal on mure areneva inimese füüsiliste kahjustuste pärast piisav, et seda tehnoloogiat mitte kasutusele võtta.
Samas, isegi kui kloonimise õnnestumise tõenäosus suureneks ja meditsiinilised riskid väheneksid, jääks alles mitu peamist muret. Näiteks, kas sellise inimese loomine, kes ei ole sündinud munaraku viljastamisest spermiga, on kuidagi olemuslikult problemaatiline? Vaja oleks edasisi uuringuid, et vastata küsimustele, mis keskenduvad paljunemise põhiolemusele Jumala kavatsuse kohaselt.
Üks kõige enam esile toodud probleeme on oht kloonitud inimese väärikusele ja ainulaadsusele. See risk sisaldab endas psühholoogilist kahju, mida võib kogeda nii see inimene, keda kutsutakse „hiljem sündinud identseks kaksikuks“, kui ka see inimene, kes andis enda raku. Kas olemasolevatel inimestel on õigus uue inimese geneetilist saatust sellisel tasemel kontrollida?
Samuti esineb probleem, et inimkloonimine võib kahjustada peresuhteid. Pühendumine nii inimeste seksuaalsuhte ühendavale kui ka paljundavale toimele võib väheneda. Näiteks peaks mõnikord kaaluma surrogaatema kasutamise küsitavat praktikat. Kolmanda isiku doonorraku kasutamine võib kaasa tuua suhte- ja vastutusprobleeme.
Suur lisarisk on see, et kloonimine võib kaasa tuua kloonide sihtotstarbelise kasutamise, mille puhul oleks nende väärtus peamiselt tingitud nende kasulikkusest. Näiteks võib tekkida kiusatus kloonida inimesi, kes toimiksid elundidoonoritena. Muretsetakse ka kuulekate inimeste sihiliku loomise pärast, kelle iseseisvust võidakse kahjustada. Egoistlikud või nartsissistlikud inimesed võiksid tehnoloogiat kasutada iseenda dubleerimiseks.
Lõpuks oleks kloonimise rahaline kulu ilmselt märkimisväärne ka pärast tehnoloogia arvestatavat arengut. Kui inimkloonimine muutuks äriks, võiks huvide kokkupõrge suurendada kuritarvitamise riski.
Kuigi see on ainult osaline nimekiri inimkloonimise võimalikest riskidest ja kahjudest, peaks sellest piisama, et anda mõtteainet kristlastele, kes soovivad inimkloonimise juures lähtuda oma usu moraalipõhimõtetest. Samal ajal on oluline, et mure tehnoloogia kuritarvitamise pärast ei pimestaks meid võimaluste suhtes, kuidas seda kasutada inimeste tegelike vajaduste rahuldamiseks.1 Järgnev loetelu asjakohastest kristlikest põhimõtetest on ajendatud inimkloonimise võimalikkusest, isegi kui tõenäosus on väike.
Alltoodud eetilised põhimõtted kehtivad somaatilise raku tuumaülekande kohta, kui seda tehnikat peaks kunagi inimeste peal kasutatama. Kiire areng selles valdkonnas toob kaasa vajaduse neid põhimõtteid uute arenduste valguses aeg-ajalt üle vaadata.
1. Haavatava inimelu kaitsmine. Pühakiri kutsub meid kindlalt inimese elu kaitsma, eriti nende elu, kes on kõige ohustatumad (5Ms 10:17–19; Js 1:16; Mt 25:31–46). Kloonimise biotehnoloogia on eetiliselt vastuvõetamatu iga kord, mil see toob endaga kaasa ebaproportsionaalselt suure riski inimelu ohustamiseks.
2. Inimväärikuse kaitsmine. Inimene on loodud Jumala näo järele (1Ms 1:26, 27) ning seega on tal isiklik väärikus, mida peab austama ja kaitsma (1Ms 9:6). Kloonimine võib inimväärikust mitmel viisil kahjustada ning seega peab sellele lähenema kindla moraalse valvsusega. Igasugune selle tehnoloogia kasutamine, mis õõnestab või vähendab inimväärikust või inimolendite iseseisvust, tuleb kõrvale heita. See moraalne keeld kehtib ükskõik millise inimkloonimise vormi kohta, mis väärtustab inimelu peamiselt selle kasumliku funktsiooni või turuväärtuse tõttu.
3. Inimeste kannatuste leevendamine. Kristlik vastutus on ennetada kannatusi ja hoida inimelu kvaliteeti (Ap 10:38; Lk 9:2). Kui somaatiliste rakkude tuumaülekande abil on võimalik ennetada geneetilisi haigusi, võib seda tehnoloogiat kasutada, et vältida neid kannatusi, mida saab ennetada.
4. Perekonna toetamine. Jumala täiuslik plaan oli see, et lapsed areneksid armastavas perekonnas, kus on nii ema kui ka isa, kes pereelus osalevad ja lapsi toetavad (Õp 22:6; Ps 128:1–3; Ef 6:4; 1Tm 5:8). Igasugune somaatiliste rakkude tuumaülekanne kunstliku viljastamise vahendina peaks seega toimuma abielutruuduse kontekstis ja toetama stabiilset perekonnaelu. Just nagu iga teise kunstliku viljastamise vormi puhul, tekitab kolmanda osalise, näiteks surrogaadi kaasamine moraalseid probleeme, mida oleks kõige parem vältida.
5. Majapidaja kohustus. Kristliku majapidamise põhimõtted (Lk 14:28; Õp 3:9) on tähtsad kõigi kunstliku inimpaljundamise viiside puhul, sealhulgas somaatiliste rakkude tuumaülekanne, mis on tõenäoliselt väga kulukas. Abielupaarid, kes seda võimalust kaaluvad, peaksid mõtlema kulutuste üle ja arutlema, kuidas sobivad need kokku ustavaks majapidajaks olemisega.
6. Ausus. Aus suhtlus on üks Pühakirja korraldusi (Õp 12:22; Ef 4:15, 25). Kloonimisega, ükskõik mis põhjusel, peab kaasas käima kõige täpsema võimaliku teabe jagamine osalistele. Sinna alla kuuluvad protseduuri käik, selle võimalikud riskid ja kulud.
7. Jumala loomingu mõistmine. Jumal soovis, et inimesed kasvaksid Tema loomingut hinnates ja mõistes, mis hõlmab endas ka teadmisi inimkehast (Mt 6:26–29; Ps 8:3–9; 139:1–6; 13–16). Sellel põhjusel peaks julgustama pingutusi, mida tehakse bioloogiliste eluvormide mõistmiseks eetiliste uuringute kaudu.
Lähtudes oma teadmiste praegusest tasandist ja somaatiliste rakkude tuumaülekande praegustest peensustest on Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus kuulutanud selle tehnika kasutamise inimkloonimisel vastuvõetamatuks. Võttes arvesse oma vastutust haiguste leevendamisel ja inimelu kvaliteedi parendamisel on edasised sobilikud uuringud loomade peal tunnistatud vastuvõetavaks.
Sõnastik
Alleel. Üks kindla geeni erivorme. Iga geen saab organismis eksisteerida veidi erinevates vormides. Nendest väikestest erinevustest sõltub osa variatsioone, mida me looduslikus populatsioonis eri elusolendite juures näeme. Erinevad geenialleelid, mis toodavad veres valku nimega hemoglobiin, mõjutavad näiteks seda, kui hästi kannavad vererakud edasi hapnikku.
Embrüo. Viljastatud munaraku kõige varasem arengustaadium. Somaatiliste rakkude tuumaülekandes tähendab see munaraku varast arengut pärast seda, kui munaraku tuum on asendatud somaatilise rakuga.
Kloonid. Kaks või enam identse geneetilise materjaliga elusolendit. Loomulikud inimkloonid on „identsed kaksikud“. Kuigi kaksikud alustavad elu ühesuguse geneetilise materjaliga, arenevad neil sellegipoolest eriomased füüsilised tunnused (näiteks erinevad sõrmejäljed). Lisaks saavad neist täiesti ainulaadsed inimesed, kellel on omanäoline iseloom, sõltuvalt nende kogemustest ja iseseisvatest valikutest. Somaatiliste rakkude tuumaülekande teel eostatud inimene oleks oma vanemast vähemalt sama erinev kui loomulikud kaksikud.
Munarakk. Naise või emaslooma sugurakk.
Rasedus/tiinus. Aeg, mis kulub selleks, et embrüo areneks emakas viljastatud munarakust vastsündinud elusolendiks. Rasedus/tiinus algab embrüo kinnitumisega emakaseinale ja lõppeb sünniga.
Somaatiline rakk. Kõik imetajate ja inimeste keharakud, mis ei ole sugurakud.
Somaatilise raku tuumaülekanne. Tehniline nimi meetodi jaoks, mille abil klooniti esimest korda loom, lammas nimega Dolly. Kuigi nime põhjal tundub, nagu kasutataks somaatilise raku tuuma, ühendatakse tegelikult kogu somaatiline rakk tuumata munarakuga.
Sperm. Mehe või isaslooma sugurakk.
Sugurakk. Paljunemiseks vajalik rakk. Imetajatel ja inimestel on sugurakkudeks spermid ja munarakud.
Tsütoplasma. Kõik raku osad peale tuuma. Tsütoplasma on koht, kus toimub palju tähtsaid protsesse, näiteks valkude ja ensüümide kokkupanek ning rakusaaduste tootmine. Tsütoplasmas on ka mitokondrid, väikesed kehakesed, mis vastutavad toitainete lagundamise eest, et toota energiat, mida raku elutegevuseks vaja on.
Tuum. Rakustruktuur, mis sisaldab geneetilist materjali või geene. Tuuma ümbritseb membraan, mis eraldab selle ülejäänud rakust.
Tuumata munarakk. Munarakk, millelt on tuum eemaldatud. Selle jaoks sisestatakse rakku tavaliselt peenike klaasnõel ja eemaldatakse tuum mikroskoobi all.
See seisukoht võeti vastu peakonverentsi nõukogu iga-aastasel nõupidamisel pühapäeval, 27. septembril 1998. aastal Iguacu Fallsis Brasiilias.
In English