Sündivuskontroll

Tänapäeva teadus võimaldab suuremat kontrolli inimese viljakuse ja laste saamise üle kui kunagi varem. See teeb võimalikuks seksuaalse läbikäimise märksa väiksema võimalusega, et sellega kaasneb rasedus ja lapse sünd. Kristlikel abielupaaridel on sündivuse kontrollimiseks võimalusi, mis on tekitanud laieneva religioosse, meditsiinilise, sotsiaalse ja poliitilise tagapõhjaga küsimusi. Uute võimaluste tulemusena eksisteerivad alternatiivid ja hüved, kuid samas ka väljakutsed ning tagasilöögid. Kuid tuleb arvestada ka moraalsete aspektidega. Kristlasi, kes peavad ise oma valikud tegema, tuleb informeerida, et nad saaksid langetada mõistlikke otsuseid, mis tuginevad piibellikele põhimõtetele.

Seoses nende probleemidega tuleb tegeleda küsimusega vahelesegamise sobivusest inimese reproduktsiooni loomulikesse bioloogilistesse protsessidesse. Kui mingi sekkumine on lubatav, siis tuleb selgitada, mis, kus ja kuidas. Teised selle teemaga seotud probleemid on:

• Tõenäosus, et sündivuskontrolli meetodite kättesaadavus ja kasutamine soodustavad seksuaalse amoraalsuse süvenemist ja laienemist.
• Soolise domineerimise küsimused, mis seonduvad nii meeste kui naiste seksuaalsete eesõiguste ja privileegidega.
• Sotsiaalsed probleemid, kaasa arvatud ühiskonna õigus sekkuda üksikisiku vabadusse ühiskonna (selle sõna üldises mõttes) huvides; ning ebasoosituile tagatav majanduslik ja hariduslik toetus.
• Hooldusprobleemid seoses rahvastiku kasvu ja loodusvarade kasutamisega.

Sündivuskontrolli moraalsed küljed peavad olema seotud Piibli õpetusega seksuaalsusest, abielust, lapsevanema rollist ja laste väärtusest. Olles teadlik arvamuste mitmekesisusest koguduses, on esitatud järgnevad Piiblil baseeruvad põhimõtted eesmärgiga harida ja juhendada otsuste langetamisel.

1. Vastutustundlik heaperemehelikkus. Jumal lõi inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks, võimega mõelda ja langetada otsuseid (Js 1:18; Jos 24:15; 5Ms 30:15-20). Jumal andis inimesele õiguse valitseda Maa üle (1Ms 1:26, 28). See õigus nõuab looduse eest hoolitsemist ja selle järele vaatamist. Kristlik heaperemehelikkus tähendab ka vastutuse võtmist inimsoo jätkamise eest. Seksuaalsust kui ühte inimloomuse aspekti, mille üle meid on pandud valitsema, tuleks väljendada kooskõlas Jumala tahtega (2Ms 20:14; 1Kr 6:12-20;1Ms 39:9; 3Ms 20:10-21).
2. Soo jätkamise eesmärk. Inimese seksuaalsuse loomisel oli Jumala eesmärgiks inimperekonna püsimajäämine. (1Ms 1:28). Kuigi võib järeldada, et abielu on loodud järeltulijate tootmiseks, ei käsitle Pühakiri kunagi soojätkamist kui iga paari kohustust, et olla Jumalale meelepärane. Siiski väärtustab jumalik ilmutus lapsi kõrgelt ning väljendab rõõme, mis sisalduvad vanemaksolemises (Mt 19:14; L 127:3). Laste sünnitamine ja üleskasvatamine aitavad vanematel Jumalat paremini mõista ning arendada kaastundlikkust, hoolimist, alandlikkust ja isetust (L 103:13; Lk 11:13).
3. Ühendav eesmärk. Seksuaalsus täidab abielus ühendavat eesmärki, mis on Jumala poolt planeeritud ja eristatav soo jätkamise eesmärgist (1Ms 2:24). Seksuaalsus abielus peaks sisaldama rõõmu ja naudingut (Kg 9:9; Õp 5:18-19; Ül 4:16-5:11). Jumala plaani kohaselt võiks paaridel olla jätkuv seksuaalne osadus lahus soo jätkamisest (1Kr 7:3-5), osadus, mis loob tugevad sidemed ning kaitseb abielupartnerit sobimatute suhete eest kellegi teisega peale oma abikaasa (Õp 5:15-20; Ül 8:6-7). Jumala plaani kohaselt pole seksuaalse intiimsuse ainus ülesanne rasestamine. Pühakiri ei keela abielus paaridel nautida abielulisi suhteid, tarvitades meetmeid rasestumise ennetamiseks.
4. Vabadus valida. Loomise läbi – ja uuesti Kristuse lunastuse läbi – on Jumal andnud inimesele valikuvabaduse ning Ta palub meil seda vabadust vastutustundlikult kasutada (Gl 5:1,13). Jumalikus plaanis moodustavad mees ja naine selge pereterviku, omades mõlemad vabadust ja vastutust otsuste tegemisel peres (1Ms 2:24). Abielus partnerid peaksid olema teineteisega arvestavad, tehes otsuseid sündivuse kontrolli puudutavates küsimustes; olles valmis arvestama nii teise kui ka enda vajadustega (Fl 2:4). Nendele, kes otsustavad lapsi saada, pole soojätkamise valik piirideta. Ka nende valikuid peaksid mõjutama mitmed faktorid, sealhulgas võimelisus hoolitseda lapse vajaduste eest (1Tm 5:8), ema ja teiste hooldajate füüsiline, emotsionaalne ja vaimulik tervis (3Jh 2; 1Kr 6:19; Fl 2:4; Ef 5:25), sotsiaalsed ja poliitilised olukorrad, millesse laps sünnib (Mt 24:19) ning elukvaliteet ja kättesaadavad globaalsed ressursid. Meie oleme Jumala loodu teenijad ning peame seega arvestades teiste (loodute) vajadustega, vaatama kaugemale enda soovidest ja igatsustest (Fl  2:4).
5. Sobivad sündivuskontrolli meetodid. Moraalne otsus erinevate sündivuskontrolli vahendite valiku ja kasutamise kohta peab tuginema nende võimaliku mõju mõistmisel füüsilisele ja emotsionaalsele tervisele, erinevate vahendite toimimisviisi teadmisel ja nende vahendite kasutamisega kaasnevate finantskulutuste arvestamisel. Paljud sündivuskontrolli meetodeid – sh barjäärmeetodid, spermitsiidid ja sterilisatsioon – ennetavad rasedust ja on moraalselt vastuvõetavad. Kuid on ka mõned teised meetodid *, mis takistavad munaraku vabanemist (ovulatsiooni), munaraku ja spermatosoidi ühinemist (viljastumist) või juba viljastunud munaraku kinnitumist (implantatsiooni). Nende vahendite toimimise ebamäärasuse tõttu võivad inimesed, kes usuvad, et kaitstav elu algab juba viljastumise hetkest, suhtuda neisse vahenditesse kahtlustavalt. Ometi võib ka hormonaalseid sündivuskontrolli meetodeid ja IUD-d (emakasisesed vahendid), mis esindavad sarnast protsessi, pidada moraalselt aktsepteeritavateks, kuna suur hulk viljastatud munarakke ei suuda loomulikult kinnituda või kaotatakse pärast implantatsiooni ka siis, kui sündivuskontrolli meetodid pole olnud kasutusel.  Abort kui tahtlik tuvastatud raseduse katkestamine sündivuskontrolli eesmärgil ei ole moraalselt vastuvõetav.
6. Sündivuskontrolli väärkasutamine. Kuigi laienevad võimalused rasedusest hoidumise ja seksuaalhaiguste leviku ohjamiseks on kasulikud mitmetele abielupaaridele, kasutatakse sündivuskontrolli ka vääralt. Näiteks need, kes soovivad end siduda abielueelsete ja abieluväliste seksuaalsuhetega, võivad kergemini ihadele järele anda, kuna on võimalik kasutada sündivuskontrolli meetodeid. Selliste vahendite kasutamine abieluvälises seksis vähendab seksuaalselt ülekantavate haiguste ja/või rasestumise riski. Seks väljaspool abielu on igal juhul kahjulik ja amoraalne, isegi kui neid riske on vähendatud.
7. Lunastav lähenemine. Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus muudab harimise seksuaalsuse ja moraali teemadel veelgi vajalikumaks. Vähem energiat tuleks suunata hukkamõistmisele ning rohkem harimisele ja lunastavale lähenemisele, mis püüab aidata igal inimesel olla avatud Püha Vaimu sügavale mõjule.

See seisukoht võeti vastu Peakonverentsi juhatuse iga-aastasel nõupidamisel 29. septembril 1999. aastal Silver Springis Marylandis USAs.
 

* Mõned näited nendest meetoditest on IUD (emakasisesed vahendid), hormoonpillid (ka “järgmise hommiku pillid”), süstid või implantaadid. Küsimused nende meetodite kohta peaksid olema suunatud meditsiiniala asjatundjatele.