Me elame üha ebastabiilsemas ja ohtlikumas maailmas. Sõda ja kartus painavad miljoneid üle kogu maailma ning viha ja hirmutamine suruvad inimesi alla.
Üleüldine sõda
Inimkond on alates möödunud sajandi keskpaigast elanud üleüldise sõja ajastul. Üleüldine sõda kannab endas teoreetilist võimalust, et kui jätta kõrvale Jumala ettenägevus, siis suudavad maa asukad kogu tsivilisatsiooni minema pühkida. Tuumarelvad ja biokeemilised massihävitusrelvad on sihitud inimasustuse keskmesse. Terveid rahvusi ja ühiskondi haaratakse sõtta kaasa või rünnatakse ning kui selline sõda puhkeb, toimub see suurima võimaliku vägivalla ja hävinguga. Sõja õigustamine on muutunud keerukamaks, kuigi arenenud tehnika abil võib hävitada sihtmärke täpsemalt, minimaalse inimohvrite arvuga.
Uus mõõde
Samal ajal kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioon koos mitmesuguste religioossete rühmitustega on kuulutanud 21. sajandi esimese kümnendi rahu ja turvatunde edendamise kümnendiks vägivalla arvukate vormide asemel, on esile tõusnud uus ja salakaval vägivallamõõde: organiseeritud rahvusvaheline terrorism. Terrorism ei ole iseenesest uus, aga ülemaailmsed terrorivõrgustikud on. Teine uus tegur on terrorismi põhjendamine nii-öelda jumalikule õigustusele toetudes ning selle maskeerimine kultuuriliseks või isegi ususõjaks.
Rahvusvahelise terrorismi esiletõus teeb selgeks, et sõda ei alusta mitte ainult riik ega rahvas, vaid inimolendid mitmesugustes rühmitustes. Nagu ütles üks Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse juhte ja rajajaid sajand tagasi: „Inimese ebainimlikkus teise inimese vastu on meie suurim patt.“1 Loomulikult kaldub inimolemus vägivallale. Kristlikust vaatenurgast on kogu see ebainimlikkus tegelikult osa kosmilisest sõjast, suurest võitlusest hea ja kurja vahel.
Terrorism kasutab ära Jumalal põhinevat maailmavaadet
Terroristid, eriti need, kelle innukus saab alguse religioonist, väidavad, et nende ajendit ei saa vaidlustada ja elu valimatu hävitamine on täielikult õigustatud. Kuigi nad väidavad, et esindavad Jumala õiglust, ei esinda nad vähimalgi määral Jumala suurt armastust.
Lisaks on selline rahvusvaheline terrorism täielikult vastuolus usuvabadusega. See põhineb poliitilisel ja/või religioossel äärmuslikkusel ning fundamentaalsel fanatismil, mis nõuab endale põhjendamatut õigust kehtestada kindlaid religioosseid veendumusi või maailmavaadet ning hävitada oma veendumuste vastaseid. Kui keegi surub oma usulisi vaateid tagakiusamise ja hirmu abil teistele peale, püüab ta seeläbi Jumalat ära kasutada ja manipuleerida, muutes Ta kurjuse ja vägivalla ebajumalaks. Tagajärjeks on Jumala näo järgi loodud inimese väärikuse eiramine.
Kuigi on vältimatu, et rahvad ja inimesed püüavad ennast kaitsta, vastates vägivallale ja terrorismile sõjalisel teel – mis toob endaga mõnikord kaasa lühiajalise edu –, ei saa ühiskonda sügavalt lõhestavaid probleeme lahendada vägivaldsete meetmete abil.
Rahusambad
Nii kristlikust kui ka praktilisest vaatenurgast hõlmab iga kauakestev rahu endas vähemalt nelja osa: dialoogi, õiglust, andestust ja leppimist.
Dialoog – kallaletungi ja sõjahüüu asemel peab olema dialoog ja arutelu. Kestvat rahu ei saavutata vägivaldsete meetmetega, vaid läbirääkimiste, dialoogi ja vältimatu poliitilise kompromissiga. Pikas perspektiivis on mõistuslikul arutelul autoriteet sõjalise jõu üle. Eriti kristlased peaksid alati olema valmis „isekeskis seletama“, nagu Piibel ütleb.
Õiglus – kahjuks vohab maailmas ebaõiglus, mille tagajärjeks on vaen. Õiglus ja rahu käivad käsikäes, täpselt nagu ebaõiglus ja sõda. Vaesus ja ärakasutamine sünnitavad rahulolematust ja lootusetust, mis viivad meeleheite ja vägivallani.
Teisest küljest, „Jumala sõna ei kiida heaks ühtki võimu, mis aitab kaasa ühe ühiskonnaklassi rikastumisele teise klassi rõhumise ja kannatuste arvel.“2
Õiglus nõuab inimõiguste, näiteks usuvabaduse austamist, mis hõlmab kõige sügavamaid inimlikke pürgimusi ja on alustalaks kõigile inimõigustele. Õiglus nõuab diskrimineerimise lõpetamist, inimväärikuse ja võrdsuse austamist ning eluks vajalike tarvete võrdsemat jaotamist. Majanduslik ja sotsiaalne poliitika toodab kas rahu või rahulolematust. Seitsmenda päeva adventistide muret sotsiaalse õigluse pärast väljendab usuvabaduse toetamine ja edendamine ning koguduse organisatsioonide ja osakondade eest hoolitsemine, mille eesmärk on leevendada vaesust ja tõrjutust. Niisugused kogudusepoolsed pingutused võivad aja jooksul vähendada vimma ja terrorismi.
Andestus – tavaliselt arvatakse, et andestust on vaja inimestevaheliste suhete parandamiseks. See on eriti esile toodud palves, mida Jeesus käskis oma jüngritel paluda (Mt 6:12). Samas ei saa me jätta kahe silma vahele kogukondlikku, sotsiaalset ja isegi rahvusvahelist mõõdet. Kui soovime rahu, on eluliselt vajalik heita seljast mineviku koormad, liikuda sissetallatud lahinguväljadelt edasi ja töötada leppimise nimel. Kõige vähem, mida rahu jaoks teha saame, on möödunud ebaõiglusest ja vägivallast kaugemale vaatamine; ning oma parimas vormis toob rahu kaasa andestuse, mis neelab valu endasse ilma kättemaksuta.
Patuse inimolemuse ja sellest tuleneva vägivalla tõttu on vaja vähemalt mingisugust andestust, et murda pahelist rahulolematuse, vihkamise ja kättemaksu ringi selle kõigil tasanditel. Andestus on vastuolus inimolemuse tuumaga. Inimeste jaoks on loomulik kätte maksta ja vastata kurjale kurjaga.
Seega peaks koguduses edendama kõigepealt andestamise kultuuri. Kristlaste ja kirikujuhtidena on meie kohus aidata üksikisikutel ja rahvastel vabastada ennast mineviku vägivalla ahelatest ning keelduda aasta-aastalt või isegi põlvkonnast põlvkonda uuesti läbi elamast vihkamist ja vägivalda, mida mineviku kogemused on kaasa toonud.
Leppimine – andestus loob pinnase leppimiseks ja sellega kaasnevaks suhete taastamiseks, mis on muutunud pingeliseks ja vaenulikuks. Leppimine on ainus edukas tee koostöö, harmoonia ja rahuni.
Me kutsume kristlikke kogudusi ja juhte üles osalema leppimistöös ning tegutsema kui hea tahte, avatuse ja andestuse saadikud (vaata 2Kr 5:17–19). See on alati keeruline ja tundlik ülesanne. Samal ajal kui väldime oma teel olevaid poliitilisi lõkse, peame kõigest hoolimata kuulutama vabadust – vabadust tagakiusamisest, diskrimineerimisest, äärmuslikust vaesusest ja teistest ebaõigluse vormidest. Kristlik vastutus on pakkuda kaitset neile, kellel on oht saada vägivalla, ärakasutamise ja terrorismi ohvriks.
Elukvaliteedi toetamine
Usuliste rühmituste ja üksikisikute vaiksed pingutused kardina taga on hindamatud. Aga sellest ei piisa: „Me ei ole lihtsalt vaimuliku keskkonna jaoks loodud. Me oleme aktiivselt huvitatud kõigest, mis kujundab meie eluviisi, ja me tunneme muret oma planeedi heaolu pärast.“ Kristlik leppimistöö peab „Jumala armu läbi aitama kaasa inimväärikuse, võrdsuse ja ühtsuse taastamisele, et inimolendid näeksid üksteist Jumala perekonna liikmetena.“3
Kogudusi ei peaks tuntama üksnes tänu nende pakutavale vaimulikule toele – kuigi see on esmatähtis –, vaid ka tänu sellele, et nad toetavad kvaliteetset elu, ning siinkohal on rahu tegemine hädavajalik. Me peame kahetsema vägivallategusid, millesse kristlased ja kogudused on ajaloo jooksul ning veel rohkem tänapäeval kaasatud, mida nad on sallinud või mida püüdnud õigustada. Me paneme kristlastele ja heasoovlikele inimestele kogu maailmas südamele, et nad võtaksid enda kanda aktiivse rolli rahu tegemises ja hoidmises, olles niimoodi osaks lahendusest, mitte probleemist.
Rahutegijad
Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus soovib seista vabal tahtel põhineva harmoonia eest Jumala tulevases kuningriigis. See hõlmab sildade ehitamist, et edendada leppimist erinevate konfliktiosaliste vahel. Prohvet Jesaja sõnadega: „sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks“, „teeradade käidavaks tegijaks““ (Js 58:12). Jeesus Kristus, Rahuvürst, soovib, et Tema järgijad oleksid ühiskonnas rahutegijad, ja kutsub neid seega õndsateks
(Mt 5:9).
Rahukultuur hariduse kaudu
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse valduses on tõenäoliselt suuruselt teine ülemaailmne kiriklik koolisüsteem. Igaüht selle rohkem kui 6000 koolist, kolledžist ja ülikoolist palutakse võtta üks nädal igast õppeaastast, et mitmesuguste programmide kaudu rõhutada ja esile tuua austust, kultuurilist teadlikkust, vägivallatust, rahusobitamist, konfliktide lahendamist ja leppimist kui viisi, kuidas adventistid saavad anda erilise omanäolise panuse sotsiaalset harmooniat ja rahu edendava kultuuri hüvanguks. Hoides seda meeles, valmistab koguduse haridusosakond ette õppekavasid ja teisi materjale, et aidata niisugust rahuprogrammi rakendada.
Kirikupingis istuvate liikmete harimine vägivallatuse, rahu ja leppimise osas peab olema kestev protsess. Pastoritel palutakse kasutada jutlusepulti selleks, et kuulutada rahu, andestuse ja leppimise evangeeliumi, mis lõhub rassi, päritolu, rahvuse, soo ja religiooni loodud piirid ning edendab rahulikke inimsuhteid üksikisikute, rühmade ja rahvaste vahel.
Kristlik lootus
Kuigi rahusobitamine võib paista heidutava ülesandena, on meile antud lubadus, et muutus on võimalik uuendamise kaudu. Kogu vägivald ja terrorism on tegelikult üks osa jätkuvast võitlusest, teoloogilises mõttes Jumala ja Saatana vahel. Kristlastel on lootus, kuna meile on kinnitatud, et kurjus – see ülekohtu saladus – leiab peagi oma lõpu, Rahuvürst alistab selle ja maailm luuakse uueks. See on meie lootus.
Vana Testament, hoolimata sõdade ja vägivalla kirjeldamisest, ootab Uue Testamendi sarnaselt uut loodut ja lubaduste täitumist, sõja ja vägivalla pahelise ringi lõppu, kui relvad kaovad ja saavad põllutööriistadeks ning rahu koos Jumala ja Tema armastuse tundmisega katab tervet maad nagu vesi merepõhja (vaata Js 2:4, 11:9).
Samal ajal peame kõigis suhetes järgima kuldreeglit, mis käsib meil teha teistele seda, mida tahame, et meilegi tehtaks (vaata Mt 7:12), ja mitte üksnes Jumalat armastama, vaid armastama nii, nagu Jumal armastab (vt 1Jh 3.14, 15; 4.11, 20, 21).
See seisukoht võeti vastu peakonverentsi nõukogu kevadkohtumisel 2002. aasta
18. aprillil.
1 Ellen G. White „Tervise teenistuses“ lk 163.
2 Samas lk 187.
3 Tsitaat pastor Jan Paulsenilt, Seitsmenda Päeva Adventistide Peakonverentsi eelmiselt presidendilt.
In English