Viiendas orkestrilaagris salvestati heliplaat

Selle aasta laste- ja noorteorkestri laagrit, mis kestis 14. kuni 19. augustini, võib orkestri ajaloos kindlasti pidada oluliseks sündmuseks. Tegu oli juba viienda orkestrilaagriga, seetõttu lausa omamoodi juubeliga. Erinevalt eelnevatest aastatest ei toimunud seekordne laager mitte Eestis, vaid Lätis Valka linnas, ja seltskond oli varasemaga võrreldes nii suurem kui ka rahvusvahelisem. Kokku oli orkestris 34 last ja noort ning lisaks juba tuttavatele sõpradele Lätist oli laagrisse tulnud ka Leedu pillimängijaid. Laagrilised ööbisid Jāņis Cimze gümnaasiumi ruumides ja pilliharjutused toimusid Valka kultuurimajas. Kuna osalejaid oli kõigist kolmest Balti riigist, toetas laagrit ka Balti unioon.

Kuigi orkester sai seekord kokku väljaspool Eestit, ei muutnud see korraldaja Hans Soosaare sõnul midagi keerulisemaks. Pigem vastupidi – Hans tänas Konstantīns Rezņikovsi Lätist, kes tema töö palju kergemaks tegi. Konstantīns kirjeldas omakorda, kuidas laagri organiseerimise juures oli igal sammul tunda Jumala abi ja juhtimist: „Võis näha, kuidas Jumal õnnistas seda üritust ja käis minu ees. Meil on head sidemed Punase Risti Valka komiteega ja selle presidendiga ning temal on omakorda kontaktid toitlustusettevõttega, kes meile süüa tegi. Me käisime koos temaga omavalitsuses, toitlustusettevõttes ja koolis ning kõik oli võimalik ühe päevaga ära korraldada. Saime nõusoleku, et võime siin olla, ja kõik oli täiuslik. Minu jaoks oli see lihtsalt Jumala juhtimise usaldamine ja ma ise olin ainult vahendaja.“

Seda, et laager on hästi organiseeritud, kinnitasid paljud osalejad. „Korralduslikult väga toimib,“ jäi orkestri dirigent Raeli Florea laagriga igati rahule. „Igal õhtul on vabal ajal laste jaoks midagi väga põnevat välja mõeldud. Lätimaal on ka rohkem metsasid ja järvi ja kõigil lastel on täitsa tore.“ Suuremad ja väiksemad orkestrandid kiitsid nii õhtuseid pallimänge kui ka põnevat meisterdamist ning eriline lemmik oli ühine ujumaskäik teisipäeva õhtul.

Kuigi vabal ajal sai palju huvitavat teha, oli põhirõhk siiski pillimängul. „Meie laagrid ongi põhiliselt rohkem töölaagrid,“ selgitas Hans, „pilliharjutamise ja seejärel ka kontserdilaagrid.“ Esmaspäev ja teisipäev olid proovide poole pealt eriti töömahukad, kuid tulemus oli seda väärt. „Kaks päeva olid tõsiselt pingelised ja tööd oli palju,“ rääkis Raminta Satkevičiūtė Leedust, „aga kui hiljem tulemusi vaadata... ilus! Kuidas mängijad üksteist kuulavad, kuidas nad koos muusikat teevad, see oli väga meeldiv.“

Dirigent Raeli on viie aasta jooksul tähele pannud, et orkestri kvaliteet ja osalejate mänguoskus on väga palju tõusnud ning repertuaari saab valida järjest keerulisemaid palasid. „On võimalus laste käest nõuda ning helikvaliteet ja intoneerimine tuleb juba palju lihtsamalt ja loomulikumalt. Sellega on ka orkestri kõla muutunud palju sümpaatsemaks.“ Lisaks suudavad mängijad ennast vajadusel kiiresti kokku võtta ja kauni kooskõla nimel pingutada. „Laager on ju keset suve,“ sõnas Raeli, „ja see on loogiline, et kõik lapsed ei harjuta suvel. Esimene päev oli päris nutune, aga neljapäeva õhtul tundus juba, et neli päeva tööd on oma vilja toonud. Lapsed tunnetavad üksteist, nad kuulevad üksteist ja naudivad mängu. See ei ole ainult töö, vaid on juba ka meeldiv. Suurepärane üllatus oli Karl [Allikvee], kes tuli oma väga kvaliteetse tooniga ja hea mängutajuga meile abiks. Ta oli eeskujuks teistele, väikestele lastele, kes temale alt üles vaatasid, ja ta täitis meie orkestri väga kauni tooniga.“

„Proovid on kogu aeg läinud ülesmäge,“ pani ka Hans kõrvaltvaatajana tähele. „Lapsed on pärast – võiks öelda, et – ränka tööd väga rõõmsad, palju rõõmsamad kui laagri alguses. See tähendab, et me ei ole suutnud neid nii ära piinata, et oleksime nendelt pisarad silmist välja kiskunud. Pigem läheb nägu aina rohkem naerule ja meel rõõmsamaks.“

Orkestrandid nautisid ühist musitseerimist nädala lõpuks sellisel määral, et nii mõnigi neist tõi laagri parima osana välja just proovid. „Siis on kõik koos lihtsalt,“ selgitas Helina Sommer, kes mängib orkestris I viiulit. „Saab sõpradega koos olla ja saab pilli mängida,“ pidas ka Camilla Kaaver, samuti I viiuli mängija, lisaks lõbusale ajaveetmisele tähtsaks harjutamist. Paljud osalejad täheldasid seda, et nende oskused ja mängutehnika on laagri jooksul paranenud. „Siin laagris on väga põnev ja siin on palju huvitavaid asju ja siin saab edasi areneda enda pillioskustega,“ rääkis Hanna-Marie Laul, III viiuli mängija, kes oli sel aastal esimest korda orkestrilaagris. Peale selle peeti laagrit kohaks, kus ennast sügise eel taas muusikakoolilainele viia ja tuletada uuesti meelde, mis tunne on laval esineda.

Rõõmsad oldi ka uute osalejate üle, kellega saadi kiiresti headeks sõpradeks. „Mul oli hea meel näha, kuidas uued pianistid mängisid, ja mulle meeldis neid aidata,“ rääkis Emīlija Rezņikova, klaverimängija Lätist, kes oli ise juba kolmandat korda orkestrilaagris. „Ja ma nautisin laagrit tõeliselt. Mulle meeldis see sõprus, mis meie kõigi vahel oli. Mulle meeldivad väikesed lapsed, kes lihtsalt tulevad ja kallistavad mind.“

Laagri suurim tõmbenumber ning ühtlasi kõige vastutusrikkam ülesanne oli kindlasti CD salvestamine, mis kestis kaks päeva – kolmapäeva ja neljapäeva. Mõte plaat välja anda tuli  Konstantīnsil juba eelmisel aastal. „Ma mõtlesin, et meie lapsed, näiteks minu poisid, kasvavad ju suuremaks ja neist saavad teismelised,“ rääkis Konstantīns idee tagamaadest. „Poiste jaoks on sport praegu tähtsam kui pillimäng ja ma ei tea, mis tulevikus juhtub. Ma kardan, et kord võib tulla päev, mil nad ei taha enam mängida. Plaat on tähtis sellepärast, et siis saavad nad seda hiljem kuulata ja meenutada siin koos veedetud meeldivaid aegu ning soov pilli harjutada tuleb tagasi. Teine põhjus on jagada seda, mis orkestril on. Me võime plaate kinkida nii sõpradele, pereliikmetele kui ka kõigile teistele. Minu nägemus on selline, et CD-le tuleb ka mingisugune tekst, mis selgitaks, miks see plaat tähtis on, mis ajal me praegu elame ja mis saab meist tulevikus. Nii oleks seal kuulajate jaoks sõnum. Lisaks võib igast plaadil olevast loost leida midagi oma vaimuliku elu jaoks, mis aitab raskustest üle ja annab jõudu väljakutsetega toime tulla. Näiteks lood „Hämmastav arm“ või „Suur on su ustavus“ tõstavad mind alati vaimulikus mõttes üles ja ma usun, et need on suur õnnistus ka paljude teiste inimeste jaoks.“

Täpselt nagu laagri korraldamise juures, võis plaadisalvestuse organiseerimisel tunda samuti Jumala juhtimist. Pastor Tālivaldis Vilnise abiga leidis Konstantīns salvestamiseks täpselt õige inimese. „Ta ei olnud lihtsalt helitehnik, vaid endine klaveriõpetaja. Seetõttu saab ta aru, mida klassikaline muusika tähendab ja kuidas see peab plaadil kõlama.“ CD salvestamistasu kaeti osaliselt orkestri kassast ja laagri osalemismaksust ning osalt annetustest, mille panid põhiliselt kokku Läti koguduseliikmed.

Salvestamisel langes väga suur töö ja vastutus kindlasti Raeli õlgadele. Eeltööna tuli läbi mõelda ja kokku panna muusikapalade kava, kus pidid vahelduma kergemad ja raskemad lood, et pikka aega järjest kestev töö väiksemaid pillimängijaid väga ära ei väsitaks. Salvestus ise läks aga oodatust kergemini. „Ma arvasin, et see on kordades raskem,“ tähendas Raeli, „aga kuna saime salvestada kultuurikeskuses, kus me ka harjutasime, siis oli akustika meile kolme päeva jooksul juba tuttav ja ei olnudki keeruline. Andsime endast parima. Tänu sellele, et enamik lapsi on orkestris olnud juba viis aastat, tean ma, missugune on laste mõtlemine ja kuidas nad tööle panna, et neist kõik maksimaalselt kätte saada. Nad on väga tublid. Kui inimesed plaadid kätte saavad ja kuulavad, siis sealt tuleb see õige tagasiside. Meie kuuleme ühtemoodi, aga mida nemad ütlevad, seda ootame, vaatame ja kuulame.“

Peale proovide ja plaadisalvestuse tõid laagriellu vaheldust kontserdid. Kolmapäeva õhtul külastas orkester Seda vanadekodu. Neljapäeval oli alguses kavas anda Valkas vabaõhukontsert, aga vihm segas plaanidele vahele ning lõpuks sõideti üle Eesti piiri, Valga Rimisse esinema. „Rimi kontsert oli üllatavalt tore,“ arvas Hans, „ma arvan, et isegi toredam kui oleks olnud vabas õhus. Väga hea kõla oli ja ma ei tea, kui palju oleks inimesi vabaõhukontserdil käinud, aga sealt voorisid inimesed kogu aeg mööda.“ Kuulajad, kellele mäng meeldis, kinkisid orkestrantidele ka ohtralt maiustusi.

Reedel said laagrilised ennast päris superstaaridena tunda, sest üheskoos sõideti Turaida linnuse lähedale muusikavideot filmima. Erinevalt plaadi salvestamisest, kus nähti palju vaeva hea kõla ja täpse intonatsiooni kallal, võisid mängijad kaamera ees vabalt võtta ning lihtsalt ilusad olla. Lõbusa päeva muutis veel toredamaks käik Sigulda seiklusparki, kus lapsed ja noored said liugu lasta, panna ennast proovile kaljuronimisseinal, hüpata batuudil või lasta vibu. Julgemad proovisid ära ka Ameerika mägesid meenutava kelguraja.

Laupäev algas kontsertidega Valga ja Valka adventkogudustes. „Muusika oli tõsiselt imeline,“ ütles Emīlija. „See kõnetas iga kord minu südant. Ma ei tundnud ennast laupäeva hommikul kuigi hästi – ei tea isegi täpselt, miks –, aga meie esimese kontserdi ajal muutis kogu see muusika mu tuju palju paremaks. „Vivaldiana“ meenutas justkui suurt võitlust. Ma kuulasin seda ja mõtlesin, et me kõik oleme küll selle sees, aga Jumal võitleb meie eest ja me võidame lõpuks. Pärast seda oli mul südames palju parem tunne. Siis tuli „Hämmastav arm“ ning ma mõistsin, et me saame armu läbi siin olla ja elada. Ka kogu see laager on toimunud ainult Jumala armust.“

Orkestrilaager lõppes laupäeva õhtul piduliku kontserdiga Valka kultuurimajas, kuhu oli kogunenud umbes sada kuulajat. Lisaks juba mitu aastat mängitud ja tuttavatele lugudele kõlas orkestri esituses ka pala, mis oli alles selles laagris repertuaari lisandunud – A. Dvořáki „Õitsev nurm“, mille seade on teinud Rein Kalmus.

Kontserdi järel said orkestrandid teada, et neile oli tehtud üks äärmiselt põnev pakkumine. „Uutest plaanidest on veel vara rääkida,“ arvas Hans, „kuid nii palju võin öelda, et meid kutsuti Iisraeli turneele. See on alles kutse ning selle teoks saamine on suur töö, aga kui see on ka Taevaisa tahe, siis ei ole midagi võimatut.“ Igal juhul kavatsevad nii mängijad kui ka dirigent ja korraldajad reisi toimumise nimel hoolega pingutada.

Orkestri tulevik paistab olevat pikk ja huvitav. „Mina arvan, et ta kestab veel päris mitu aastat,“ sõnas Raeli. „Sellega peab kindlasti jätkama,“ nõustus ka Konstantīns. „Noored, kes orkestrist lahkuvad, tuleks asendada väiksemate lastega, et orkester saaks oma tööd edasi teha. Võib-olla saame selle CD ja videoga jagada teavet mitte ainult Balti riikides, vaid ka näiteks meie divisjonis ja Seitsmenda Päeva Adventkoguduse peakonverentsis, nii et rohkem inimesi saaks meist teada. Orkestrit võiks kasutada ka erilistel üritustel või teenistustel.“

Leedust kohale tulnud pillimängijate sõnul andis terve laagrinädal palju huvitavaid mõtteid, mida enda kodumaal rakendada. „Ma sain idee, kuidas kõike korraldada,“ rääkis Raminta. „Nägin, kuidas anda kontserte paljudes eri paikades, mismoodi inimestega töötada, mis on esinedes tähtis… Ma arvan, et see kõik on Leedus väga kasulik. Meil ei ole nii palju muusikuid, et saaksime Leedus orkestri teha, aga ma arvan, et võime korraldada midagi sarnast. Me võime mängida klaverit ja viiulit ja meil on koor. Lapsed ei pea kindlasti mõnda pilli mängima, sest kui nad mängida ei oska, saavad nad vähemalt laulma õppida.“

Orkestrandid ise jäid laagriga väga rahule ja lootsid, et saavad järgmisel aastal jälle tulla. „Mulle meeldib siin olla,“ teatas Emīlija, „ja enne laagrit võib küll tunduda, et oh, ma ei taha minna, aga kui ma olen juba siin, on kõik teistsugune. See on suurepärane tunne!“