Suvi lõppeb juba varsti ja lapsed lähevad tagasi kooli. Paljude jõnglaste ja noorte vaheaeg on olnud täis sõitmisi ühe vanaema-vanaisa juurest teise vanaema-vanaisa juurde, ühest laagrist ja suvisest huviringist teise, ühe sõbranna või sõbra juurest teise juurde.
Vanemad on kindlasti tänulikud, et leidub inimesi ja üritusi, mis aitavad nende võsukeste aja muljeterohkete tegevustega ära planeerida, kuid tasub ka teada, et psühholoogid ja lapse arengut uurivad eksperdid ütlevad, et üleplaneerimine võib last takistada avastamast oma tõelisi huvisid.
„Sinu roll vanemana on valmistada lapsed ette võtma sisse koht ühiskonnas. Täiskasvanuks olemine tähendab isemajandamist ja oskust oma vaba aega täita viisil, mis teeb õnnelikuks, “ ütleb Lyn Fry, laste kasvatamisele spetsialiseerunud psühholoog Londonist. „Kui vanemad täidavad oma aja sellega, et täita laste vaba aeg, ei õpi laps seda ise tegema. “
Ka dr Teresa Belton on uurinud seost igavuse ja kujutlusvõime vahel ning on BBC-s välja tulnud väitega, et igavus on oluline sisemise stiimuli väljaarenemiseks, mis avab tee tõelisele loomingulisusele.
Psühhoanalüütik Adam Pillips kirjutas oma raamatus „On Kissing, Tickling, and Being Bored: Psychoanalytic Essays on the Unexamined Life “, et igavus on võimalus elu üle järele mõelda, selle asemel, et läbi elu tormata. Kindlasti on vanemate jaoks rohkem jumalikku tarkust nõudev ülesanne avastada, mis tema last tõeliselt huvitab, selle asemel et lapse tähelepanu iga hinna eest millegagi köita. Tegevus iseenesest pole elu eesmärk. Sihipärane, Jumala kutse ja Tema poolt antud andidega vastavuses olev liikumine on tõeliselt õnnestav. Unustame tihti, et see kehtib ka laste puhul.
Lyn Fry soovitab vanematel koos lastega, kes on üle nelja aasta vanad, laua taha istuda ja koostada nimekiri sellest, milliseid tegevusi laps naudib. Nimekirjas on ehk jalgrattasõit, lauamängud, lugemine, kuid ka sellised tegevused nagu mõne uue toidu ise valmis tegemine, pildistamine, luuletuse kirjutamine, sõbrale kingi tegemine jne. Kui nüüd laps igavust tundes tuleb vanemale oma õnnetut elu kurtma, peaks vanem suunama teda nimekirja juurde. Kuigi lapse nägu ei pruugi kohe särama lüüa ja mossitamine jätkub, ei ole Fry arvates selline lapse suunamine siiski mahavisatud aeg. „Probleem ei seisne igavlemises, “ ütleb Fry. “See pole patt, eks ju? Arvan, et lapsed peaksid õppima, kuidas igavleda, et motiveerida endid tegevusele. Igavlemine on viis, kuidas lapsed õpivad iseseisvust. “
1930. aastal tuli filosoof Bertrand Russel oma raamatus „The Conquest of Happiness “ välja huvitava teooriaga. Raamatus on peatükk pühendatud igavuse väärtustamisele. Ta kirjutas: „Laps areneb kõige paremini siis, kui ta jäetakse nagu noor taim rahule samasse mullapinda. Liiga palju reisimist, liiga palju muljeid pole noortele hea ja põhjustavad, kui lapsed suureks kasvavad, võimetuse välja kannatada viljakat monotoonsust. “
Aga mis siis, kui lugeja näol pole tegemist üleplaneeriva ja lapse igavlemisel närvi mineva lapsevanemaga? Mis siis, kui vaheaeg käes, ei kuule ega näe nad last igavlemas, vaid tegemas kõike natuke liiga palju, pannes seejuures proovile oma vanemate ja naabrite kannatuse? Olgu selleks siis lõunani magamine, söömine kuidas juhtub, taskuraha ebaotstarbekas kulutamine või siis mingit sorti arusaamatu sõprade peo korraldamine.
Kui oled just sellise lapse vanem, on suureks tasakaalustavaks ja perre rahu toovaks abimeheks jällegi koos arutlemine päeva pidepunktide üle, ikka selleks, et tervel perel oleks koos hea elada. Vaheajale jäämine ei pea tähendama lõunani magamist ja öiseid ülevalolemisi. 5–12-aastased lapsed võivad ka puhkepäevadel ärgata enne kaheksat, teha ära oma voodi ja süüa hommikusööki. Pärast seda on aeg õues mängimiseks või siis halva ilma korral tubasteks tegevusteks. Enne lõunasööki võib last suunata väikesele enesepingutusele, milleks võib olla kohustusliku kirjanduse lugemine (paljudes koolides), et siis pärast seda lõunat süüa. Päeva võib mahtuda ka veel mõnes suveringis osalemine ja oma toa koristamine, kuid näiteks kella neljast alates võiks lapsel olla täiesti vaba aeg kasutamaks oma algatusvõimet ja sotsiaalseid oskusi keskkonnas, kus tal on võimalus viibida. Tund aega enne voodisse minemist võiks olla rahunemise aeg. Joonistamine, ettelugemine (nii vanemad lastele kui vastupidi), muusika kuulamine, päeva sündmustest pereliikmetega rääkimine ja õhtupalvusel osalemine valmistavad lapse ette heaks uneks.
Kui lapsed on vanemad, vajavad nad pidepunkte ehk vähem, kuid päevaplaanist ei tohiks kaduda regulaarsed söömisajad perega, õhtupalvused, enda järelt koristamised ja panustamine majapidamistöödesse. Ka peaks hoiduma last struktuuri juurde tagasi tõukamast konfliktses olukorras, sest nii võib noor inimene tajuda korda karistusena. Ja kes meist sooviks korrapära oma tajudesse millegi ebameeldivana? Sellepärast sobivad konfliktsituatsioonide arutamseks kõige paremini rahulikud, tunnustavad ja sõbralikud hetked pereringis. Mis veel oma noore inimese elu korraldamist puudutab, siis kui teda kaasata koguduse, liidu üritustesse ja vabatahtlikkusele rajanevate organisatsioonide tegevustesse, aitab see teie suurepärasel teismelisel leida üles oma koha siin ilmas, pürgida hooliva koguduseliikme ja kohusetundliku kodanikuks kasvamise suunas.
Millise lapsevanemana lugeja ennast ka ei tunneks, kas üleplaneerivana või ehk liialt mittesekkuvana, kehtib ikka see vana soovitus – leidke koos Jumalaga mõõdukas ja kuldne kesktee. Mitte koormata oma last tegevustega nii palju, et igavlemiseks ja eneseleidmiseks aega ei jää, ja samas, mitte tolereerida lapse/noore/pere vaimulikule, emotsionaalsele ja füüsilisele tervisele halvasti mõjuvat struktuuritust.
In English