Oletan, et enamus inimesi, kes kristlusega mingil moel kokku on puutunud, on kuulnud sõnapaari: „Piibel ütleb“. Nende sõnadega tahab ütleja tavaliselt enda poolt välja öeldud vaimuliku sisuga väidet justkui objektiivselt kinnitada ja vabastada ennast vastutusest, mis subjektiivse seisukohavõtuga vältimatult kaasneb.
Julgesin kord kristlaste seltskonnas viibides juhtida tähelepanu asjaolule, et kuigi me peame oma usu aluseks ainult piibliraamatusse kirja pandut, on meie religioonis ja selle praktiseerimises siiski tohutu annus traditsiooni. Seepeale esitas keegi kohalviibijatest kiiresti vastuväite, et tõelised piibliuurijad on kõigepealt jätnud alati kõik senised seisukohad ja eelarvamused kõrvale ning alustanud Pühakirja uurimist nii-öelda „valgelt lehelt“, jõudes seeläbi oma uurimistöö käigus puhta ja selge „täie tõe“ juurde.
Kõlab pretensioonikalt, kuid miks on siis veel olemas eriarvamusi Piibli suhtes, kui sellest on leitud see absoluutne tõde? Kuigi räägitakse ka globaalse ulatusega vandenõudest, varjamaks Jumala poolt inimestele Piibli vahendusel ilmutatut, töötab kaasaja uuriv ajakirjandus suurima rõõmuga selle nimel, et ükski sensatsiooniline leid ei jääks avalikkuse ette toomata. Teisalt jääb ka sellise varjamise motiiv vähemalt minu jaoks arusaamatuks, seda eriti just 21. sajandi maailmas, kus Piiblil pole ühiskonnas enam kaugeltki mitte sellist keskset rolli nagu varem.
Kuid mida siis ikkagi Piibel ütleb? Kirjanik Bernard Shaw on pannud kirja huvitava väite: „Mitte keegi ei usu, et Piibel mõtleb seda, mida ta ütleb: nad on hoopis veendunud, et ta (Piibel) ütleb, mida nemad mõtlevad. Selle põhjal võib väita, et pole olemas eelarvamustevaba piibliuurimist.“ Nagu pole reeglina olemas ka mingit muud meeleaistingute kaudu välismaailmast omandatavat, mis oleks eelarvamustest prii.
Olen arutlenud sõpradega raamatu ja selle ainetel tehtud filmi erinevusi. Jättes kõrvale raamatu need osad, mis pole linastamise keerulisuse või visuaalse ebahuvitavuse tõttu filmi jõudnud, oleme juhul, kui raamatut on loetud enne filmi vaatamist, jõudnud enamjaolt seisukohani, et raamat või selle osa on samasisulisest filmist etem. Sest filmis on kõike kujutatud režissööri pilgu läbi, kuid raamatus on kõik nagu „päris“, see on „ära rikkumata“. Pigem on asi ehk hoopis selles, et raamat jätab selle lugejale rohkem kujutlusruumi kui film vaatajale.
Kui erinevad inimesed loevad sama teavikut, siis saadud mõtted ja temaatilised kujutluspildid võivad üksjagu erineda. Esile tõuseb arvamuste paljusus. Omavahelise arutelu käigus saab neid siluda, kuid sel juhul kipub jääma domineerima pigem paremate ja aktiivsemate argumenteerijate visioon.
Kas ka Piibli lugemisel on midagi sellist võimalik? Tõenäoliselt, sest vastasel juhul poleks mõeldav ka Piibli abiga usuäärmusliku ajupesu tegemine, mis seisneb piisavalt alandlikule õpilasele piibliainelise mõttelise filmi selgeks õpetamises, mille süžee jälgib mentori mõttekäiku. Sealjuures on ka mentori mõttekäik reeglina mitte autentne, vaid mõjutatud.
Uurisin eelmisel aastal ühe vene kunstniku joonistatud ülempreestri pilti. Kuigi see kunstnik oli usutunnistuselt protestant ja ta oli Tooras kirjeldatud preestrirüü maalimisel detailides võimalikult täpne olnud, meenutas tema töö hämmastavalt õigeusu preestrit, mitte aga lapsepõlvest mulle mällu salvestunud ülempreestrit vanavanemate piltidega Piiblist. Piibel „ütles“, milline ülempreester välja näeb, seda nii ühe kui teise pildi tegijale, kuid siiski sisaldas tulemus omajagu ka kahe erineva töö autori kujutlusvõime vilju.
Iseenesest pole siin justkui mingit probleemi. On küll erinevad nägemused, arusaamad, kuid „põhi“ on sama. Kaugemale minnes võib öelda, et probleem tekib siis, kui arusaam, nägemus asjast, hakkab aluselt kõrvale nihkuma. Kuid siis kerkib üles küsimus: millise piiblitõlgenduse alusel saab tõmmata piiri õigesse kohta, mille ületamine oleks Piibliga vastuollu sattumine? Ja kellel ning millisel alusel on õigus Piiblit üldse tõlgendada?
Siin tulevad tahes-tahtmata mängu traditsioonid, filosoofiline argumentatsioon, praktika võimalused jne. Apostlid lahendasid vastu võetud otsuse autoriteedi küsimuse misjonireisilt misjonireisile liikuva Pauluse jaoks saalomonlikult: autoriteet garanteeriti jagatult Püha Vaimu ja endi vahel (Ap 15:28).
Tulles tagasi Bernard Shaw’ mõttetera juurde, võib nentida, et nii mõnigi kord mõeldakse Piiblit tsiteerides, justkui esitatud tsitaat ilma igasuguse kommentaarita vabastaks selle esitaja vastutusest, mis Piibli tõlgendamisega kaasneb. Siiski kaasneb vastutus juba ka tsiteerimisega: et piiblitsitaat mitte ei toetaks selle esitaja kinnisideed, vaid et kogu esitatud mõte ja arutluskäik koos esitatud piiblitsitaadiga oleks Piibli kui terviku sisuga vastavuses.
Artikkel ilmus esmakordselt 2012. aastal veebilehel Kirik ja Teoloogia.
In English