„Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega:
„Pääste on meie Jumalal,
kes istub Troonil,
ja Tallel!”“
Ilmutuse 7:9-10
Suurema osa oma ajaloost on Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus näinud palju vaeva, et viia igasse maailma nurka häid uudiseid Jeesusest. Siiski on paljud kasutatud meetoditest geograafiliste, keeleliste või elustiiliga seotud takistuste tõttu ebaõnnestunud.
1989. aastal töötati välja uus plaan, mis tugines piibellikule arusaamale "igast paganahõimust, keelest, rahvast ja rahvusest," mida mainitakse Ilmutusraamatus seitsmel korral (Ilm 5:9; 7:9; 10:11; 11:9; 13:7; 14:6; 17:15). Väljatöötud plaan oli mitmetahuline:
- keskenduda evangeeliumi jagamisele teistest religioonidest inimestega;
- keskenduda koguduste rajamisel konkreetsetele rahvastikurühmadele;
- mõista, et nende inimrühmadeni jõudmiseks on vaja uusi meetodeid, mis hõlmavad "tüüpilistest" adventistlikest evangeliseerimisviisidest eemaldumist;
- loobuda ainult välismisjonäride kasutamisest ning keskenduda selle asemel kohalike elanike väljaõpetamisele, nii et nad võiksid teenida oma ümbruskonda.
Siiski kuigi see taaselustatud plaan on paika pandud, on tänapäeval – peaaegu 30 aastat hiljem – küsimus selline: kas me teeme endiselt edusamme iga rahvuseni jõudmiseks? Iga keeleni? Iga suguharu ja rahvani? Kui me järgime tõeliselt Ilmutusraamatus antud juhtnööre, siis peame püüdma jõuda iga inimrühma iga liikmeni, hoolimata nende praegusest religioonist, keelest või asukohast.
Hiljutine (2016) Peakonverentsi Adventmisjoni globaalmisjoni keskuste uuring tõi ilmsiks, et üle maailma on ligikaudu 16 386 inimrühma, millest 3024 rühmas on rohkem kui 100 000 inimest. Hinnanguliselt 40% nendest inimrühmadest ei ole evangeeliumist kuulnud. Teisisõnu võime öelda, et rohkem kui 1200 inimrühmani, kus on kokku üle 100 000 inimese, ei ole jõudnud ei adventistid ega kristlased üleüldiselt. Mõnedel neist inimrühmadest ei ole emakeelset Pühakirja, mõned on kultuuriliselt isoleeritud või rändavad ringi ja nendega on seetõttu raske kontakti hoida. Mõned elavad piirkondades, kus evangeeliumi on levitatud, kuid see ei ole tõeliselt inimeste südamesse jõudnud.
Ülemaailmse koguduse juhid keskenduvad praegu globaalse evangelismiga seotud väljakutsetele, suunates tähelepanu inimrühmadele, kelleni ei ole veel jõutud. Nad küsivad: „Mida me saame teha kui divisjoni- ja ülemaailmse koguduse juhid? Mida saab teha, et suunata kvaliteetset tööjõudu, rahalisi vahendeid, koolitusvõimalusi ja meediaprogramme keskenduma neile inimrühmadele, mis ei ole esindatud ülemaailmses koguduses? Nad jätkavad keskendumist 10/40 aknale, kus islam, budism ja hinduism esitavad ainulaadse väljakutsete selles piirkonnas. Praegu toovad nad esile ka maailma suurte linnade (kus elab rohkem kui pool maailma rahvastikust) ja nn postmodernistliku/sekulaarse akna vajadusi.
Jeesuse viimased sõnad tema jüngritele olid: "Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!" (Matteuse 28:19-20a) See üleskutse kõlab ka veel tänapäeval – jõuda iga maailma rahvani, õpetades neile Jeesuse armastusest ja ristides neid Tema perekonda. See ülesanne – kuigi hirmuäratav – on ülesanne, mille ees Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus ei ehmu, vaid võtab selle täielikult omaks. Iga koguduseliige peab olema aktiivselt ja täielikult haaratud jüngrite tegemisse ja kasvatamisse, sest suur teise advendi liikumine tahab täita oma prohvetlikku missiooni, mis lõppeb Kristuse teise tulemisega.
In English