Õnneliku abielu saladused

Isadepäeva järel küsisid õpetajad lasteaias lastelt: „Kas panite tähele, et eile lipud lehvisid? Miks nad lehvisid?“ ja ootasid vastuseks: „Sellepärast, et oli isadepäev.“ Aga lapsed vastasid: „Need lehvisid selle pärast, et tuul oli.“

Kui loogiline. Kui lihtne. Lapsed jagasid küsimuse detailideks – lipud ja lehvimine. Suured aga nägid vaid üldistust – lippude lehvitamise päev, seega mingi tähtpäev. 

Imelik, kuidas mõni oluline asi võib muutuda nii tavaliseks ja nii üldistatud saada, et selles enam olulisust ei hoomagi. Imelik, kuidas suureks saades taandame sageli igapäevaelu imed tavalisteks asjadeks ja detailid mittemidagiütleva ühisnimetaja alla. Ja sellest on kahju. Nii kaob ära mõnu väikeste pisiasjade nägemisest, nüansside tähendus ja tillukese sündmuse olulisus. 

Võtame kasvõi abielu. Sageli räägime sellest kui mingist juriidilisest terminist või kooselamise vormist. Mõtleme üldistatult – üks suur õnnistus või üks suur õnnetus. Me sedastame abielulisust kui seisust, kui olukorda, kui hõivatust, kui partnerlust. 

Ega selles ju midagi valesti polegi, kui asi vaid sellega ei piirduks. Kui mitte siia taha ei kaoks ära nii tohutult palju asju – koos ärkamised ja mõnusad hommikused hetked, soojad sõnad ja lohutus, toetus, mida saame ja mida jagame, võimalus kogeda teenimist ja teenida, mõnus tunne teise soovide hoomamisest ja nendega arvestamisest, pisikesed tähelepanuavaldused ja üllatusena tulevad kingitused, koos tegemised ja koos mõtlemised, mittemõistmised ja leppimised, vaiksed õhtused tunnid kaminatule ees ja kaasa poolt õrnalt peale laotatud pleed... Nii paljud asjad, et nende üleslugemiseks pole ruumi ega aega. Ma ei tea, kas olete selle kõik oma peast läbi lasknud, kui ütlete kellelegi: „Ma olen abielus.“ Või kui mõtlete: „Ma olen abielus.“

Teoloogilis-teoreetiliselt räägime me abielust kui millestki, mis on meile Eedeni aiast kaasa antud ja Jumala erilise õnnistusega. Me räägime sellest kui Jumala plaanist meile mõistetaval moel oma jumalikust hoolimisest ja armastusest rääkida. Me räägime sellest kui millestki, mis sõlmitakse taevas kogu eluks, kinnitades seda sõnadega: „...kuni surm teid lahutab...“ Me räägime sellest kui ühiskonna/koguduse/riigi ehituskivist. Ja ometi on terve rida asju – nii ühiskonna kui isiklikul tasandil – seda teoreetilist teadmist elu praktilisest poolest lahutama hakanud. 

Ühiskonnas on jutuks erinevad kooselu vormid ja erinevad arusaamad abielu väärtuslikkusest. Millegipärast ihkavad seda väga need, kes seda ei saa, ja hülgavad selle täiesti vabatahtlikult need, kel abiellumiseks igati põhjust ja võimalust. Mitte ei saa enam aru, mida üldse abielu all mõistetakse-mõeldakse! 

Sageli on igapäevarutiin ning viitsimatus teise inimese ja kooselamise mõnu nimel pingutada abielu lihtsalt olemise üheks vormiks nudinud. Kõik tundub ühel hetkel argine ja hall, kaasa olemasolu iseenesestmõistetav, garanteeritud ja vahel ehk isegi tüütuna tunduv. Abielust on saanud abistav elu – üks keedab ja koristab, teine teenib raha ja kütab ahjud. Mitte et seda ei võiks ega peaks tegema, aga ainult sellest on õnnelik olemiseks vähe. 

Või mõisted „perekond“ ja „pere“. Kui palju erinevaid arusaamu! Mõne jaoks on see kõikide nende inimeste kogum, kes elus kõige lähedasemad ja kallimad. Mõne jaoks sissetulekuallikas. Mõne jaoks enese maksmapanemise ja valitsemise võimalus. Mõne jaoks hoolimatuse ja julmuse näitelava. Üha enam tuleb teavet juhtumite kohta, kus pere nõrgimate – laste, naiste või eakate inimeste suhtes on rakendatud erinevat vägivalda. No kuidas sa siin õnne ja õnnistust või paradiislikku päritolu näed? Ega näegi!

Aastaid tagasi ühel pereteenistuse seminaril arutlesid Karen ja Ron Flowers – pikaajalised meie ülemaailmse koguduse pereteenistuse juhid– et kaduma on läinud kaks olulist asja – „JA“ ja „ÜKSTEISE“. Mida nad selle all mõtlesid? 

Nad mõtlesid kõigepealt seda, et Piibli loomisaruandest peale on pere kontekstis rõhutatud: Sa pole üksi, olete sina JA tema. „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks JA naiseks.“ (1Ms 1:27)

 „JA“ ütleme jutus ja kirjutame me tekstis nendesse kohtadesse, kus mingid asjad kokku kuuluvad. Need on koos, ühes grupis, millegi poolest seotud. Sama on selle meheks JA naiseks loomisega. Mitte et üksikolemine oleks kuidagi vähemväärtuslik, aga KUI teid on kaks, siis pole sa enam üksi, vaid kõiges ja alati on olemas see „JA“. Ja see „JA teeb kahest terviku. Mina JA tema. Kui mina midagi tahan, siis kas seda tahab ka tema? Või kui mina midagi teen, siis kuidas sellesse suhtub tema? Kui mina olen õnnelik, siis kas seda on ka tema? Ma ei saa enam isekalt üksnes enesega arvestada – mina ei taha, järelikult ei saa ka tema, mis siis, et tahab! Ma olen nüüd lubanud – ei, ma olen tõotanud – arvestada  selle „JA“-ga. Mina JA tema me kuulume kokku. 

Teine kadumaläinud asi on meie piiblitõlkes enamasti „ÜKSTEISE“, aga seda võiks tõlkida ka „TEINETEISE“. Piibel ütleb korduvalt meile, et üksteisest tuleb hoolida, üksteisega tuleb arvestada, üksteisele tuleb andestada, üksteist tuleb üles ehitada.  Ehk siis – üksteist  peab armastama. „Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame ÜKSTEIST armastama.“ (1Jh 3:11)

See on midagi, mida mina saan pakkuda teisele inimesele enda kõrval. See on midagi, mis pole suunatud minule endale, vaid minust väljapoole. See on andmine, teenimine, jagamine, hoolimine. Ja seda kõike tasu ootamata. Kas pole ilus? Kas pole kristlik? Kas pole abieluline? 

Mõelgem siis nüüd oma kooselamise pisiasjade peale ja „JA“ peale ja „ÜKSTEIST“ peale ja märgakem oma abielus seda, mille Jumal sinna on planeerinud – rohkelt õnnistusi, rohkelt õnne, rohkelt jagamist ja ehk ka saamist. Õnnelikku abielu teile!