2016. aasta poistelaagrist

Seekordne poistelaager oli järjekorras juba üheksas ja laagripaigaks oli Aedla talu Rõuge järvede vahel. Nagu eelnevatelgi kordadel, olid laagrisse lisaks poistele oodatud ka isad. Ajaloo huvides olgu öeldud, et kokku oli meid seekord 25; 18 poissi vanuses 7 kuni 17 ning seitse erinevas vanuses isa. Esimeseks poistelaagriks oli see kaheksale poisile ja ühele isale, nii et 36% oli uusi laagrilisi.

Ilm oli poistelaagri ajal hea ja planeeritud tegevusi ei seganud. Igal hommikul ja õhtul oli meil järjejutu lugemine, milleks oli üks laste misjoniraamat, ning väike palvus. Kristlikule laagrile kohaselt oli neljapäeval, reedel ja laupäeval pärast hommikust palvust ja söömist piiblitund.  Nooremad uurisid Joosepi lugu, vanemate poistega õppisime äbi Iiobi kogemuste tundma  Jumala iseloomu. 
Toimusid ka väljasõidud; neljapäeval käisime Luhasoos matkamas ja elljäämist harjutamas. Viis laagrilist otsustasid sohu ka ööbima jääda, ülejäänud sõitsid pärast lõkkeõhtut laagrisse tagasi. Reedel veetsime suurema osa päevast kummiparvede ja jõesüstadega Võhandu jõel, mis oli väga vahva ja kärestikuline elamus, sellele järgnes soe saun. Laupäeva pealelõunal läksime vihma eest puulatvadesse peitu – käisime Otepää seikluspargis turnimas. Puulatvades vihm eriti ei seganud. Pühapäeval proovisime kätt talutöödes, kuna mitu riita puid tuli väljast sisse aida alla tuua.

Piiblitundide, palvuste ja väljasõitude vahel nautisime Aedla talu pakutavaid atraktsioone. Laagripaiga suhtes ei saa kiidusõnadega koonerdada. Kaks ujumiskohta erinevate vettehüppamisvõimalustega, suitsusaun, võrkpalli-, korvpalli- ja jalgpalliplats, külakiik, batuut, lõkkeplats ja pinksilaud leidsid kõik ohtrat kasutust. Lapsevanema ja laagri korraldajana hindan kõige selle juures eriti seda, et kõik see rikkus on väga kompaktselt taluhoovis koos, nii et laste valvamine ja laagrielu korraldamine on väga lihtsaks tehtud. Kui talu peremees lubab, siis läheme sinna rõõmuga tagasi. Ühe erilise atraktsioonina oli meil seekord laagris ka kaks erinevat tasakaaluliikurit, mis osutusid ootuspäraselt väga populaarseks.

Traditsiooniliselt on poistelaager hoidnud matkalisemat joont: ööbimine on telkides, toitu teeme lõkkel ja peseme ise oma nõud. Kõik mehed ja lapsed osalevad kordamööda ka köögis, toovad vett, hakivad köögivilju, keedavad, pesevad potte-panne jne. Läbi aastate on olnud laagris range reegel, et osalevad ainult meessoo esindajad. See tähendab muuhulgas ka seda, et toidu valmistamine ja muu sinna juurde kuuluv on läbi aastate olnud meeste õlul. Eriliselt tuleb kiita meie peakokka Heitit, kellel õnnestus meid ka seekord üllatada. Ühe stiilinäitena toon välja selle, et n.-ö ellujäämismatkal Luhasoos oli meil soosaarel õhtusöögiks hamburgerid, mida poisid vastavalt oma maitsele ise komplekteerida said. Kusjuures burgeri materjali oli nii palju, et lõkkes küpsetamiseks mõeldud kartulid, viinerid ja toikilevamaterjal tuli kõik sama targalt laagrisse tagasi tassida. Seda, et meil laagris toitu järele jääb, ei juhtu just tihti.

Laagri korraldajana tahan tänada kõiki isasid, kes oma vabast ajast võtsid selle aja, et koos oma ja teiste lastega viis päeva laagris olla, lisaks veel laagri ettevalmistamiseks kulunud aeg, olgu selleks laagripaiga niitmine, piiblitundide ettevalmistamine, tegevuste planeerimine või retseptide timmimine. Laagri õnnestumises on suur roll ka ustavatel toetajatel, ilma kelleta poleks nii mõnelgi poisil olnud võimalik laagris osaleda. Ja loomulikult tänud ka kõigile lapsevanematele, kes usaldasid oma kõige kallima vara viieks päevaks meie hoolde. Ja lõpuks muidugi suur tänu Taevaisale, kes tõesti hoidis ja õnnistas meid. Ma väga loodan, et viimane kui üks osaline sai laagrist positiivse kogemuse.