Oh seda suurt rõõmu, elevust ja ootusärevust, kui kaks inimest on otsustanud end teineteisega elu lõpuni siduda ja abieluranda sõuda. Ometi ei ole see sihtpunkt omaette, vaid pigem uue pika retke algus. Mõni etapp kulgeb rahulikumalt ja ootuspärasemalt, teisel eluetapil tuleb aga õppida palju uut ja kohaneda uute nõudmistega.
Minu jaoks seondub abielukuupäev aja arvestamisega. Kui enne abiellumist lugesime abikaasaga õhinal kuid, nädalaid ja päevi abiellumiseni, siis pärast seda on kuude ja aastate lugemine jätkunud. Nüüd lihtsalt tagasi vaadates.
Miks tasub abikaasaga aeg-ajalt taaselustada oma pulmadega seotud mälestusi? Usun, et mistahes toredad ühised kogemused ja nendest rääkimine suurendab vaimset lähedustunnet. Mälestuste jagamine aitab taaselustada tundeid ja emotsioone, aga ka mõtteid ja plaane, mis meid tol hetkel valdasid.
Adventkoguduses on palju paare, kelle mälestused pulmapäevast ulatuvad aastakümnete tagusesse aega. Juuni lõpus oli meil hea meel osaleda ühe abielupaari 40. pulma-aastapäeva tähistamisel. Selleks kutsuti kokku terve kogudus, et tunda rõõmu koosolemisest ning rääkida abieluõnnest.
Milles siis seisneb ikkagi pika ja õnneliku abielu saladus? See on teema, millest on kirjutatud raamatuid ja artikleid, tehtud uurimistöid ning mille üle on pead murdnud ka filosoofid. Mitmete abielupaaride suust kostis tollel koosviibimisel aga üks lihtne ja selge sõna – kannatlikkus. Mida tähendab olla kannatlik? Kas seda, et peame abikaasa lihtsalt kuidagi ära kannatama? Abielupaaride jutust tuli tol õhtul välja, et meil kõigil on oma soovid, arusaamad ja nägemused elu korraldamisest. Aga alati need ei kattu abikaasa omadega ja siis ongi kunst olla kannatlik ja mõistev.
Ka kristlastena on meile antud Jumala poolt üleskutse olla kannatlik. „Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse…“ (Hb 10:36) Nii on ka abieluga. Kui oleme teineteise suhtes kannatlikud ja mõistvad, siis saab abielu tugevaks ning võime kogeda selle õnnistust. Kui me aga oleme kannatamatud ja teineteise suhtes mõistmatud, siis see nõrgendab suhet ning õnnelik abielu võib jääda kättesaamatuks.
Lisaks kannatlikkusele rõhutati veel ühte püsiva abielu saladust. Ameerikas läbiviidud uuringu kohaselt lahutab iga teine abielupaar ning see kehtib nii ilmalike kui ka end usklikeks nimetavate inimeste kohta. Märkimisväärne erinevus ilmnes usklike juures aga selles, kas abikaasad igapäevaselt palvetasid koos või mitte. Tõenäosus, et üheskoos palvetav abielupaar lahutaks, oli oluliselt väiksem – vaid iga 1173. paar. Üleskutse püsivaks palvetamiseks leiame samuti Piiblist – „Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!“ (Kl 4:2)
Seega panime abikaasaga antud koosviibimisest kõrva taha kaks sõna, mis aitavad kindlustada pika ja õnneliku abielu – kannatlikkus ja palve. Teame, et tihti on raske leida aega ühiseks palveks, kuna hommikul on kõigil alati kiire ning õhtul on kõik jälle oma tegemistest väsinud. Kuid meie jaoks on olnud need hetked erilised, mil oleme saanud ühiselt palvetada. Selles on midagi, mis liidab. Seetõttu kutsume kõiki üles leidma seda aega. Kindlasti ärge unustage palvetamast ka kannatlikkuse pärast!
Vanakreeka mõtleja Demokritos on kord öelnud: „Elu on kunst, mille kõige peenem ja raskem osa on abielu.“ Tõepoolest, oskus targalt elada on kunst, kuid tõeline kunst on elada kellegagi koos ning veel pikalt ja õnnelikult.
In English