Helsingi eesti kogudusegrupi naised veetsid koos kosutava nädalavahetuse

7.–9. augustini veetis Helsingis elavate eesti naiste grupp toreda nädalavahetuse kohas nimega Kopparnäs. Ettevõtmise korraldaja Annika Kaljuve jagab muljeid.

Mõte võtta koos sõpradega üks vaba nädalavahetus tekkis veebruaris, pärast seda, kui kuulsin meie koguduse noorte talvematkast Soomes. Sealt edasi süvenes soov olla koos ka väljaspool kirikut, uurida Piiblit looduses, ilma ajaliste piiranguteta. Puhata nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kogunesime minu juures ja startisime reede õhtul. Ilm oli väga soe ja ilus. Kohale jõudes uudistasime ümbrust, pakkisime asjad lahti, valmistasime õhtueine, pärast seda jalutasime, laulsime ning jagasime kaminatule valgel kogemusi.

Hingamispäeval jalutasin paadisillale, mis asus kohe meie majakese kõrval, istusin pingile ja sulgesin silmad. Samal ajal tõmbasin kopsud värsket mereõhku täis ning tänasin Jumalat imelise hommiku eest. Võtsin Piibli ja lugedes ning vesteldes oma Isaga soovisin, et see hetk ei lõppeks kunagi. Hinges valitses täielik rahu ja tänutunne.

Alustasime päeva hommikusöögi ning palvega. Pärast seda aga istusime paadisillale ning õppisime õppetükki Estrist ja Mordokaist. Eriliseks tegi selle õppetüki see, et just sel hingamispäeval, kui meie, naised, koos Piiblit uurisime, oli lugemiseks antud Estri raamat meile. Meil oli Estrist palju õppida, ning sellest, et kaalutlemine on voorus. See oli üks parimaid hetki: õppida õppetükki ning uurida Piiblit ilma, et keegi kella vaataks, kiirustama peaks või segaks.

Õhtu saabudes laulsime ja lihtsalt lobisesime, mis on naistele nii vajalik ja omane.

Pühapäeva hommikul läksin pärast ärkamist jälle kohe paadisillale, seda imelist tunnet nautima, mida eelmisel hommikul kogesin. Lindude imeline laul, kerge tuul, mere värske ja kosutav õhk ning hommikused päikeekiired, mis paitavad õrnalt nägu – see kogemus oli nii võimas. Suletud silmadega nautisin seda hetke ning tundsin, et Jumala on nii lähedal oma loomingu kaudu, et oleksin võinud kätt sirutades tunda oma kätt Tema peos.

Nädalavahetuse naistekas möödus väga kiiresti ning teadmine, et tuleb naasta argiellu, oma igapäevaste tegemiste juurde, tegi meele pisut kurvaks. Kuid see nädalavahetus andis uut energiat, oli kui akude laadimise aeg, andis füüsilist puhkust ning oli vaimule kosutav ja hariv. Ma õppisin tundma inimeste vajadust olla koos, rääkida, kuulata, jagada kogemusi. Mitte ainult mina ei tunne seda vajadust, vaid me kõik. Me oleme Jumala lapsed, Tema perekond ning perekond vajab rohkem koosolemise hetki.

Oma elamusi jagavad ka Kristel Harjaks, Anneli Kuzminski ja Anneli Kuus

1. Mis sulle sellest nädalavahetusest kõige rohkem meeldis?

Kristel: Looduslähedus, inimeste tundma õppimine, hea meeleolu. See, et õppetükki võis vabalt arutada ilma ajaliste piiranguteta. Ajagraafikuta olek. Mõnus koht argi- ja linnaelust väljalülitumiseks. Võimalus suhelda rahulikus õhkkonnas.

Anneli Kuus: Kõik meeldis. Oli hea rahulik.

Anneli Kuzminski: Ehk see,et olime tavapärasest teises keskkonnas, looduskaunis kohas, ei olnud kuhugi kiiret, saime olla koos ja omi mõtteid, kogemusi jagada. Ja ka Annika poolt valmistatud programm ja toit sobisid sinna.

2. Kas sa õppisid, kogesid midagi uut enda jaoks?

Kristel: Avastasin inimeste uusi külgi. Et misjonitöös annab Jumal inimesele meelevalla otsustada teiste saatuse üle. Ja sellest tulenevalt: kui vastutusrikas töö see iseenesest on. Estri raamat oli huvitav uurimine.

Anneli Kuus: Minu jaoks on kõik uus, mis Piibliga seotud, seega kogesin küll midagi uut.

Anneli Kuzminski: Eks ikka õpib teisi – aga ka ennast – kõige paremini tundma koos aega veetes.

3. Kas selliseid koosviibimisi võiks olla rohkem ja miks?

Kristel: Selliseid koosviibimisi võiks edaspidigi korraldada, et harjuda looduslähedusega.

Anneli Kuus: Kindlasti võiks, aga pigem väikese seltskonnaga, siis on hea rahulik.

Anneli Kuzminski: Jah, võiks olla, kord nädalas kirikus kohtumisest jääb väheks, tavakeskkonnas käitume ju pisut teisiti kui kirikus, kus viibime vaid mõned tunnid ja seeläbi ei pruugi me teineteist õigesti mõista, arusaamatused on kiired tulema. Usun, et tihedamad koosviibimised seovad meid omavahel ja nii tunneme paremini, et oleme üks pere Jumalas.

Me oleme tänulikud oma abikaasadele, kes võimaldasid meile vaba nädalavahetuse. Me oleme tänulikud Taevasele Isale, kes andis meile ilusa ilma ning oli meie keskel ja ümber kogu oma olemusega. Ma olen tänulik Jumalale, et mu soov läks täide ning kogu ettevõtmine õnnestus täielikult. See kogemus andis mulle palju ning usun, et siit kasvavad edasi uued kogemused, plaanid ja ettevõtmised. Kõik, mida koos Jumalaga ette võtame, õnnestub!