Teine hingamispäev

Tänane hingamispäevakool algas misjonäride tutvustamisega. Õigemini, enne seda olid laulud ja väikesed sõnavõtud, ja seejärel tutvustati meile mõningaid misjonäre. Adventkoguduse globaalmisjoni osakonna loomisest on 25 aastat ja hingamispäevakooli teema on sel nädalal misjonist ja selle peakonverentsi töökoosoleku peateema on misjon. Adventkoguduse misjoniplaanide ja -töö kohta saab rohkem infot siit. 

Arvake ära, kes kutsuti teiste misjonäride seas lavale ja kes oma lugu rääkis! Õige! Seesama misjonär, kellest ma olen teile juba kahes viimases ülevaates kirjutanud.

Veel jagas oma tunnistust üks pime mees, kes tuli kirikusse Jumalat otsima, hakkas käima hingamispäevakoolis ja kohtus seal oma tulevase naisega, kes oli hingamispäevakooli õpetaja. „My eyes never cought her beauty,” ütles ta ja saal naeris. Aga siis, kui ta hakkas selle tüdruku ilu „nägema”, palus ta tema isalt abiellumiseks tüdruku kätt ning „the rest is history”, nagu ta ütles. Teda intervjueerinud mees arvas, et „that brings the sabbath school fellowship to the other frontier”. See pime mees oli väga positiivne ja humoorikas oma tunnistuses. Ta pani kuulajaile südamele, et misjonitöö erinevajadustega inimeste seas on väga oluline, sest „we want to make it to the kingdom just as everybody is!”

Hingamispäevakooli õppetüki arutelule eelnes lastejutt ekraanilt, jutu teemaks oli Aabraham ja tema ustavus Jumalale. Väikseid lastelugude videoid leiab aadressilt gracelink.net.

Õppetükki viis läbi kaks inimest, kes ehitasid oma vestluse üles kuuele valikvastustega küsimusele.

1. Jumal kutsus Aabrahami välja millest? * kohast, * elustiilist/mõtteviisist, * temast endast, * mugavustsoonist. Vestluse käigus jõudsid nad järelduseni, et õige vastus on mugavustsoon. „Jumal ütles Aabrahamile, et ta jätaks maha oma mineviku (1Ms 12:1) ja loobuks oma tulevikust (1Ms 22:2).

2. Jumal palus Aabrahamil minna, sest... *tal oli missioon, * minemine oli tema jaoks hea, * Jumal pani Aabrahami proovile. Õigeks osutus esimene variant.

3. Miks ei andnud Jumal Aabrahamile sõnumit? * Ta pidi selle ise avastama. * Aabrahami elu pidi olema sõnum. * Sõnum oli, aga Piibel lihtsalt ei maini seda. * Aabraham pidi olema Jumala õnnistuste kandja. Erinevatele kirjakohtadele toetudes jõuti välja selleni, et õige on teine variant.

4. Muutus meie elus tuleb siis, kui... * ma mõistan tõde, * ma elan tõde, * usaldan täiesti Jumalat, * keskendun Jeesusele. Õigeks osutus viimane variant.

5. Muutus kogukonnas tuleb siis, kui... * jutlustan inimestele tõde, * minu elu toetab minu sõnumit, * liitun teistega, kes tunnevad tõde ja käime koos muutuste teekonnal. Nii palju, kui mina aru sain, peeti kohasemaks viimast varianti.

6. Ehk kutsub Jumal mind just praegu... * olema tähelepanelik Jumala hääle suhtes minu elus, * tulema välja mugavustsoonist, * õpetama teisi hingamispäevakoolis, * et Püha Vaim minus töötaks, * midagi muud. Siin on muidugi õiged kõik lauselõpud.

Õppetükitunni lõpus ja enne jutlust tutvustati ja esitleti sellele suurele kogudusele, kes täna Alomodome'i oli kogunenud, peakonverentsi kuut asepresidenti ja 13 divisjoni presidenti, kes on muide põhikirja järgi samuti asepresidendid, ning peakonverentsi kolme juhtivametnikku. Pärast seda tutvustusringi tuli pulti Ted Wilson, kes ütles, et me läheme edasi nende õlul, kes on käinud enne meid.

Ta tervitas peakonverentsi eelmisi presidente, kes on veel meie seas. Jan Paulsen oli siin küll kohal, aga oli tänaseks tagasi koju Norrasse läinud. Temale saadeti tervitused ja tugev aplaus ekraani vahendusel. Robert Folkenbergiga võeti ühendust Skype'i vahendusel, Wilson tänas teda tehtud töö eest ning kogudus aplodeeris talle pikalt.

Samuti tervitati endisi peasekretäre. 2000–2010 oli peasekretär M. Bediako, kes oli koos abikaasaga kohal ja istus koos teiste juhtidega poodiumil. 1980–2000 oli peasekretär G. R. Thompson, keda Wilson peab enda mentoriks ja kes töötas koos Wilsoni isaga. 1970–1990 oli peasekretär C. O Franz, kellega võeti ühendust Skype'i vahendusel. O Franz on praegu 102-aastane ja Wilsoni sõnul kehtib tema juhiluba veel kolm aastat. Saal aplodeeris talle pikalt ja energiliselt.

Samuti tänati endisi laekureid. Alates 2002. aastast kuni selle töökoosolekuni oli laekur Robert Lemon, keda Wilson on tundnud juba üle 40 aasta. 1995–2002 oli laekur R. Rawson ja 1985–1995 D. Gilbert, kes olid kõik siin kohal.

Pärast seda osa, mis mulle isiklikult väga meeldis ja südamesse läks, tuli lavale naine, kellest olen teile juba kirjutanud. Tema nimi on Carol Barron ja tema energia on kõikehõlmav. Inimesed olid saalis istunud juba paar tundi, kui tema lavale tuli, et juhatada üldlaulu. „Stand up, stand up, stant up, come on!” hüüdis ta rahvale.

Eelmise hingamispäeva kokkuvõttes kirjutasin ka sellest, et hingamispäevased annetused lähevad siin noortetööle, annetusprojekt kannab nime Give them the Keyes. Eelmisel hingamispäeval pandi kokku 142 889 dollarit. Laekur J. P. Prestol innustas heldelt annetama ja noortetööle mõtlema.

Ja siis oli järg jutluse käes, mille pidas Ted N C. Wilson. Aga enne veel – siin tutvustatakse alati kõiki jutlusepidajaid. Keegi tuleb pulti ja ütleb mõned sõnad tema tutvustamiseks. Wilsonit tutvustas G. T. Ng, kelle tutvustus oli humoorikas ja seetõttu pikitud naerupahvakutega saalist.

Wilson on peakonverentsi 20. president, esimest korda valiti ta sellesse ametisse 2010. aastal Atlanta töökoosolekul, teist korda nüüd, 8 päeva tagasi. „2020–...” pikk paus „...nobody knows.” Naer saalis.

Wilsoni vanaisa, N. C. Wilson oli TEDi, SADi, NADi, SPD (erinevate divisjonide lühendid) president (muidugi mitte korraga), Wilsoni isa Neal C. Wilson oli NADi ja peakonverentsi president, viimases ametis 12 aastat. Ted Wilson on olnud koguduses pastor, erinevate osakondade juht ning misjonär kahes erinevas divisjonis, aastail 2000–2010 oli ta peakonverentsi asepresident.

Wilson ristiti 12aastasena. Ng rääkis, et inimesed küsivad mõnikord, kui vana Wilson on. „How should I know?!” küsis ta rahva käest ja vastas, et Wilsoni vanus ju muutub kogu aeg ja tema ei jaksa selle muutumisega sammu pidada.

Tedil ja Nancyl on kolm tütart ja poega pole neile veel sündinud. Ng sõnul veel aega on, sest Aabraham ja Saara olid üsna vanad, kui neile poeg sündis. 2010. aastal oli neil kolm lapselast, 2015. aastal on neil 9 lapselast ja üks tulemas, Ng sõnul on kasv 350%.

Ng lõpetas oma tutvustuse sellega, et Wilson on Jumala sõber, alandlik mees, ustav tööline ja usaldusväärne sõber.

Misjärel tuligi Wilson pulti ja tundis muret, kuidas ta peaks pärast sellist sissejuhatust jutlust pidama. Ja lisas, et neil on küll poegi, lausa kolm – nende väimehed, keda nad Nancyga peavad enda lasteks.

Jutluse teema oli „Aita meil ületada Jordan. ... Ärge taganege!” Võttes aluseks Moosese elu ja Joosua loo, rääkis Wilson, kuidas me peaksime lõpuaja rahvana edasi minema ja ustavaks jääma. „Me oleme teel taeva poole. Peame minema edasi, mitte tagasi.”

Wilsonil oli kaasas kolm Piiblit, mis kõik on talle väga olulised. Kõigepealt näitas ta oma vanaisa Piiblit ning rääkis, et vanaisa oli tema jaoks väga oluline inimene, mentor aegadel, mil Wilson oli noor pastor. Vanaisal oli kombeks oma pojapojale julgustuskirju kirjutada. Isa Piibel on samuti oluline, kuna isa õpetas Piiblisse uskuma ja Jumala Sõna armastama.

Wilson kutsus üles piiblilugemisega jätkama kõiki neid, kes neil päevil Piiibli läbi said ühise piiblilugemise raames. Ja neid, kel on oma lugemistempo, innustas ta edasi minema ja mitte katkestama.

Wilson enda Piibel, millega ta jutlusi peab, on tal olnud viis aastat, eelmise kaotas ta ühel lennureisil ära. Kui Piibel kui raamat võib ära kaduda, siis Jumala Sõna ei kao kunagi. „Ma ei kaota Jumala Sõna kunagi, see on igavene!”

Kõne oli üles ehitatud kahele lausele: „Cross the Jordan! Don't retreat!” Neid kordas Wilsion jutluse jooksul mitu-mitu korda. Ning võttes eeskujuks Joosua altari teisel pool Jordanit (millest oli juttu ka ühes hommikujutluses), ütles: „You are the landmarks!” „Tehke evangeeliumitööd – isiklikult ja avalikult. Ka siis, kui teile näib, et see ei tööta. Töötab! Evangelism ei ole surnud! See on elavam kui kunagi varem!”

Olgu veel ära märgitud, et hommikune jumalateenistus algas 8.30 (ma olin õigeks ajaks kohal) ja lõppes 13.00, mis on minu elus kogetud jumalateenistuste kestuse absoluutne rekord.

Sellise sõnumiga läksid kõik need kümned tuhanded, kes olid täna San Antoniosse hingamispäeva veetma tulnud, lõunale. Pärast lõunat otsustasin minna jalutama parki siinsamas hotelli taga, kus ma enne ei olnud käinud. Nägin seal ühte miniatuurset käekotikoera, kes tuli minu varbaid nuusutama. Peremees ütles, et see ei ole tegelikult tema koer, kui ma ütlesin, et see polegi nagu koer, pigem nagu mänguasi. Ta jalutas oma tütre koeraga, temal endal on kodus saksa lambakoer. Ma siis pidin ikka ka ütlema, et mul on ka kodus suuuuur koer. Ei tea, kas Figo mind enam tunnistab, kui ma ükskord koju tagasi jõuan...

Teise hingamispäeva õhtul on peakonverentsi töökoosoleku kulminatsioonina ikka kavas olnud rahvaste paraad. Ma ei ole kindel samas, kas sõna „ikka” on kohane, sest ma ei tea, mis ajast see tava kehtib. Igatahes, kell 18.30 pidime olema lava taga valmis, otsima üles oma lipu ja riiginimega sildi ning ootama. Ja siis veel ootama ja siis veel veidi ootama. Enamuse sellest ajast olime üles rivistatud ja seisime. Õnneks seisis meie taga kohe Belgia esindus ja meist kaks lippu eespool oli Läti esindust, kes mõlemad olid (ja on vist ka edaspidi) ülimalt humoorikad. Ma ei ole ammu nii palju naernud, kui täna seal rivis seistes ja oma kuulsusrikast hetke oodates ja pärast saalis seistes.

Paraad käis niimoodi, et riigid olid järjestatud ajalises järjekorras selle põhjal, millal adventkogudus sellesse riiki jõudis. Jällegi – ma ei tea, kas arvesse on võetud misjonäri jõudmist sinna riiki, esimesi ristituid või koguduse ametlikku rajamist. Kõige esimene oli USA – vali aplaus ja palju huilgamist saalist. Ei tea, kas siis ka rahvaste paraad oli, kui adventkogudus ei olnud USA piiridest veel väljapoole jõudnud – et käidi osariikide kaupa?

Pärast USAd oli Šveits ja seejärel Kanada. Eesti oli nimekirjas 56. riik, kokku oli riike 215, viimane oli Maldiivid.

Suurtele riikidele või siis siin lähedal asuvatele riikidele nagu USA, Mehhiko, Jamaica, Brasiilia reageeris saal meeletu aplausi ja kaasaelamisega – seesama popkontserdi tunne oli täiesti olemasolev neil hetkedel. Me olime end juba kategoriseerinud vaiksete riikide nimekirja (silent countries): Läti, Eesti, Belgia, Leedu, Island... Väikesed külmad maad, kellel on saalis veel vaid paar või siis mitte ühtegi rahvuskaaslast. Aga ei, natuke ikka plaksutati ka.

Sel ajal, kui riikide esindajad lavale hõigati, näidati suurel ekraanil selle riigi geograafilist asukohta, rahvastiku suurust ja adventkoguduse liikmete arvu. Kõndisime oma märgi ja lipuga üle lava ja naeratasime inimestele, jõudumööda püüdsin lehvitada ka.

Kui me teiselt poolt lavalt maha tulime, siis oleksime sattunud nagu punasele vaibale: ikka muudkui naerata ja kõnni ja naerata, sest kõik, kellel oli mingisugunegi pildistav või filmiv aparaat, kasutasid seda. Kõik need, kes olid lavalt üle käinud, pidid kõndima mööda tribüünide ääri edasi, kuni siis terve põrandaosa oli ümbritsetud erinevate riikide esindajate, nende lippude ja riigimärkidega. Põhimõte oli selles, et teeme saalile ringi peale, seisame kõik ühel hetkel niiviisi ringis ja siis läheme kõik lavale tagasi – seekord ilma lipu ja märgita. Lipud pandi saali äärtesse lipuhoidjatesse seisma, märgid peideti vist lihtsalt kuskile ära.

Fotograafe muudkui tuli ja läks, inimesed tahtsid ise pildile tulla ja lihtsalt riigiesindajatest pilti teha. Meie ligi astus üks naine oma tütrega, kes tahtis, et ta tütar meiega ühele pildile jääks. Tuleb välja, et tütrel on Eesti pass, aga ta ei ole kunagi Eestis käinud. Selle tüdruku vanaema oli 10-aastasena Eestist Uus-Meremaale läinud ja tema poeg on nüüd seal pere loonud. See poeg tuli hiljem veel meie juurde oma perega tagasi, et veel pilti teha ja paar sõna vahetada.

Nüüd on meie näod ja lipuvärvid sadades telefonides ja arvutites. Mu põsed valutavad naeratamisest ja kõht Belgia ning Läti delegatsiooni naljade üle naermisest – tänu sellele viimasele läks aeg natuke kiiremini, nii et alles nüüd saan aru, kui väga mu jalad ja selg seismisest valutavad.

Lõpuks, kui kõik esindajad seisid laval, oli laval palju rahvast – 430 inimest ja kindlasti rohkemgi. Harjutuste ajal pandi meile südamele, et igast riigist tuleks vaid kaks esindajat, sest see lava ei suuda väga palju rohkem välja kannatada, nii et me olime vaimu valmis pannud selleks, et see lava võib ka kokku kukkuda. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Programmi lõppedes tuli lavale Ted Wilson terve perega, tervitas kogudust, öeldes, et me oleme üks perekond. Ning andis teada, et järgmine peakonverentsi töökoosolek on 2020. aastal Indianapolises Indiana osariigis, aga loodetavasti seda siiski ei tule, sest oleme siis juba taevas.

Minu üsna suureks pettumuseks on nad teinud midagi meie ilusa lauluga „Meil on see lootus”. Seda on siin paar korda lauldud küll, aga ma ootasin, et saan seda veel täna koos nende kümnete tuhandete inimestega laulda. Selle asemel laulis üks suur koor laulu, milles oli paar fraasi sellest laulust, ülejäänu oli üks teine laul, „Jesus is coming again”. Seega nagu kaks laulu kokku pandud – ja laulis vaid koor.

Tagasi teel hotellitoa poole viskasime veel viimase pilgu Alamodeome'ile, tundsime natuke kurbust, et see on läbi, ja natuke kergendust, et see on läbi. Söökla juurde jõudes avastasime, et kõik lauad ja toolid on juba kokku korjatud ja ära pandud – läbi, otsas, finito. „Oli meeldiv kohtuda/tutvuda”, „turvalist reisi”, „järgmise korrani”, „ma peaksin Eestisse külla tulema” – need olid mõned fraasid, mida täna õhtul kasutada ja kuulda sai.

Homme on kavas mõned lennureisid, et esmaspäeval Eestisse jõuda.

PS. Te ju näete meid küll selle pildi peal. :) Vaadake rohkem pilte adventkoguduse Facebookist. 

PPS. Sellist pilti, kus Ivo ka peal oleks, ma tedMEDIA albumist ei leidnud. Aja möödudes ehk kuskilt mujalt.