„Kõige olulisem on tõde!” – sellist lauset kuulsin täna, kui Alomodome'is sinnamaale jõudsin, mil midagi kuulda sai - nii valju häälega kõnelejat pole enam siiani olnud, kelle kõnet juba treppidel kuuleks. „Sel rikkuse ja rahu ajal peab kogudus elama kriisis. Olgu Jumal meie usu ja doktriinide keskmes.” Nii rääkis Taj Pacleb.
Edasi pajatas ta loo oma vanaisa ja vanaema pöördumisest. Taj oli oma vanavanemaid kirikusse kutsunud, aga nad ei olnud huvitatud. Ükskord vanaisa siiski tuli – mitte selleks, et midagi Piiblist kuulda, vaid selleks, et näha, kuidas tema lapselaps rahva ees jutlust peab. Ajapikku hakkas kuuldu teda huvitama ning vanaisa lasi end ristida. „He held me when I was born but I was holding him when he was born again.” – see mõte oli minu jaoks väga liigutav. Jutluse ajal olid ekraanidel ka pildid Taj vanaisa ristimisest.
Kui vanaisa oli juba koguduses, siis vanaema ei soovinud sellest siiski midagi teada. Ükskord kutsus vanaisa vanaema kaasa ja ta tuligi, istus kiriku tagareas ja ootas, millal kõik lõpeb. Kui jumalateenistus jõudis punkti, mil Taj kutsus inimesi ette, et enda elu Jeesusele anda, siis ta lootis, et vanaema tuleb ka. Vanaema ei tulnud. Veel kutsus Taj inimesi, palvetas, et vanaema tuleks, aga ta ei tulnud. „I went on and on and on and on ja lõpuks tõusis vanaema püsti ja kõndis ihuüksi mööda vahekäiku poodiumi poole,” rääkis Taj.
Mõne aja pärast sai vanavanemate abiellumisest 50 aastat. „Ja mis te arvate, keda nad palusid tõotuste uuendamise tseremooniat läbi tegema?” küsis Taj ning saal vastas aplausiga. „Out God is God of restore,” ütles Taj. „Jutlustage maailmale. Olge ustavad Jeesusele. Minge misjonitööga edasi.”
Iga kord pärast hommikujutulust on lauluettekanne. Iga kord on need laulud ka väga ilusad, aga kui tänane laulja – vanem mustanahaline meesterahvas – oli ainult ühe silbi laulnud, oli minu peas vaid üks küsimus: kus on nad seda meest siiamaani hoidnud?! Mõnus sügav ja sametine mustanahaline hääl – selle laulu kuulamine oli puhas nauding.
Tänast koosolekut juhatas peakonverentsi asepresident Delbert Baker ning esimese asjana andis ta sõna valmiskomisjonile, kes esitas saalile divisjonide peasekretäre ja laekureid ning ka peakonverentsi osakondade asejuhte ja nõukogusid. TEDi peasekretärina jätkab Audrey Andersson ning laekurina Nenad Jepuranovic.
Valimiskomisjon käis delegaatide ees täna ka teist korda, kokku oli see nende kümnes ja ühtlasi ka viimane kord kellegi nominatsioon hääletusele panna. Eesistuja tänas valimiskomisjoni nende raske ja ustava töö eest. Tänahommikune delegaatide koosolek oli järjekorras kolmeteistkümnes.
Tänane päevakord oli (minu jaoks) mitte eriti kaasakiskuv: hääletusel olid koguduse poliisi küsimused. Kes soovib lugeda ja teada, siis siit lk 74 kuni 90 võeti kõik parandusettepanekud vastu. Õnneks läks kõigi nende dokumentide esitamine ja vastuvõtmine üsna sujuvalt ja kiiresti. Mõned kommentaarid siiski öeldi, aga mitte eriti palju.
Paar huvitavamat hetke oli ka.
Üks oli siis, kui Ted Wilson tutvustas Amazing Facts'i, mis loodi 1965. aastal ja on seega juba 50 aastat tegutsenud. Wilson tänas AF-i töötajaid ja eriliselt Doug Bachelori töö eest. Pärast seda sõnavõttu ja väikest AF-i promotsioonivideot tuli põrandal mikrofoni juurde üks delegaat, kes tunnistas, et tema on adventkoguduses tänu AF-ile, samuti tema perekond.
Ja teine huvitavam rida hetki oli siis, kui David Trim, kes on adventkoguduse arhiivi- ja statistikaosakonna juht, tutvustas koos ühe teise mehega, kelle nime ja ametit ma ei tea, adventkoguduse entsüklopeediaprojekti.
Meie praegune entsüklopeedia on aegunud ning uus paberväljaanne tahetakse välja anda aastaks 2020. Siin muide kasutatakse väljendit vision 2020, igasugu misjoniprojektide ja muude algatuste kohta. See entsüklopeedia on siis üks osa sildi all vision 2020.
Peakonverents on juba eraldanud projekti jaoks eelarve (2,6 miljonit dollarit) ning töö tahetakse kohe lahti lüüa. Selle kogumiku jaoks loodetakse kõigi koguduseliikmete ja meie teadlaste panust, nii et tulemus saaks kõikehõlmav ja põhjalik.
Entsüklopeediaprojektil on kuus eesmärki: 1. anda usaldusväärset infot adventkoguduse ajaloo kohta – inimesed, organisatsioonid, institutsioonid...; 2. tugevdada adventistlikku identiteeti – meie kogudus on kasvav liikumine; 3. anda infot uutele koguduseliikmetele, vanadele koguduseliikmetele ja neile, kes ei ole meie kogudusest: 4. anda infot koguduse kui organisatsiooni ja selle struktuuri kohta. „Isegi siin ei ole delegaatidele meie koguduse kord ja struktuur teinekord tuttav,” ütles Trim; 5. aidata misjonäridel alustada tööd paigus, kus meie sõnum ei ole veel kõlanud. See kogumik peaks andma vastuse küsimusele: mida peaksime tegema, kui soovime uude piirkonda minna; 6. peegeldada tänast kogudust.
Entsüklopeedia antakse välja neljaköitelise kogumikuna, ent ka internetis. Online-versiooni täiendatakse pidevalt, nii et ei pea paberil kogu aeg uut trükki välja andma.
Trim pöördus kuulajate poole, et igaüks annaks kogumiku valmimisse oma osa: koguduseliikmed võivad saata oma lugusid, materjali, fotosid, videoid, audiomaterjali. „See on maailmakoguduse projekt, kõigi koguduseliikmete toetus on oluline,” sõnas ta.
Kõik, kes soovivad tulevasse entsüklopeediasse oma osa anda, palutakse see saata aadressil encyclopedia@gs.adventist.org.
Ennelõunaselt koosolekult läksin sööklasse jalgu järele lohistades ja kuidagiviisi silmi lahti hoides. Kõik delegaadid paistavad olema juba üsna väsinud ja järjest enam on jututeemaks see, kui pikad on päevad ja lühikesed ööd. Aga üks vestlus sel teel sööklasse ajas mind üles.
Minu kõrval kõndis särava naeratusega meesterahvas, kes küsis, kust ma olen. Tema on ameeriklane, kes on koos perega töötanud juba üheksa aastat misjonärina, alguses Taiwanis, aga praegu Filipiinidel. Siin on igal õhtul divisjonide aruannete vahele juttu misjonäridest ja koguduse alusepanijatest ja nüüd ma kõndisin ühe misjonäriga koos sööklasse! See mees ja tema naine mõlemad on misjonärid, nende kaks last ka otsaga. Lapsed on nüüd juba hilisteismelised, aga oma teadliku elu siis kuskil teisel pool maakera elanud. Küsisin, kuidas lapsed vanemate misjonäriks olemisse suhtuvad ja ta tutvustas mulle seepeale oma laste blogi. Minge teie ka kindlasti seda blogi uurima ja lugema, selle aadress on missionary-kids.blogspot.com ning seal on tekste, pilte ja videoklippe.
Pärast lõunasööki olid suure Alomodome'i-koosoleku asemel päevakorras divisjonide koosolekud. Iga divisjon sai kokku ise saalis. TEDi presiden Raafat Kamal tervitas kõiki, kohal olid nii delegaadid, pereliikmed kui külalised. Koosoleku eesmärk oli valida divisjoni ametnikud järgmiseks viieks aastaks, nüüd kui president, peasekretär ja laekur olid valimiskomisjoni poolt nimetatud ja kõigi delegaatide poolt vastu võetud. Kamal selgitas põhjalikult, kuidas nad nominatsioonideni jõudsid ja missugused olid ettevalmistusprotsessid ning nimetamise taga olnud mõtted. Üks oluline verstapost uue strateegilise plaani väljatöötamisel oli ka talvel toimunud ajurünnakukoosolek, kuhu oli kutsutud ka Jaanus-Janari Kogerman.
Kamal peab oluliseks meeskonnatööd ja seepärast on oluline, et iga osakond oleks ühtlasi evangelismiosakond.
Divisjoni uued osakonnajuhid on:
haridustöö, misjonitöö: Daniel Duda; hingamispäevakooliosakond, isikliku töö osakond, kaplanaat, ministerial service: Patrick Johnson; pere-, laste-, naistetöö: Clair Sanches-Schutte; noortetöö: Janos Kovacs -Biro; linnakumisjon: Tihomir Lazić; teismelised ja kogukonnatöö: Alastair Agbaje Teised osakonnajuhid nimetatakse sügisesel aastakoosolekul, seni jäävad nende osakondade ülesanded sekratariaadi haldusalasse.
Kamal avaldas tänu neile, kes on koguduse haks divisjonis töötanud, kuid kes nüüd enam ei jätka: Paul Tompkins (endine noortejuht), Steve Cooper (end ADRA), Michael Hamilton (end hingamispäevakool, isiklik töö), Miroslav Puijc (end kommunikatsiooniosakond). Kamal sõnas, et nad kõik on teinud kõvasti tööd, on loomingulised inimesed ning nendega on olnud rõõm koostööd teha. Kõigile neile plaksutati ka väga pikalt, õhkkond saalis oli tõeliselt soe.
Sellega saidki tänased koosolekud läbi ning kuna õhtuste aruanneteni oli veel aega, vaatasime ära Alamo kindluse, kuhu ma ühel varasemal päeval enam õhtul sisse ei saanud, ning käisime ühel väga kirjul turul. Kindluse pühamus ei tohtinud pilti teha, ma tegin siis paar pilti õues.
Täna õhtul esitas oma aruannet kolm divisjoni: Lõuna-Aasia divisjon – ma ei kuulnud ega näinud sellest midagi, sest seisin lava taga ja ootasin TEDi korda, mil pidime lavale minema. Ajasime lihtsalt omavahel juttu. Enne meie divisjoni räägiti taas põnevaid lugusid koguduse ajaloost - ka neist ei kuulnud me midagi.
TEDi aruandevideo on siin teistest täiesti erinev, sest selles ei räägita tegevustest või kogudusest või organisatsioonidest, vaid jutustatakse viie inimese lugu. Videot saab vaadata siit. Selle video ajal seisime laval ning kui see video lauluga lõppes, siis meie lehvitasime väikeste taskulapmidega rahva poole ja ülejäänud TEDi delegaadid lehvitasid meile meie sektsioonist vastu. Muidugi süttis üsna pea hästi palju telefonilampe ning varsti oligi terve Alamodome valgusvihkudega kaetud – see oli hästi tore hetk. TEDi aruande slogan on Be one light.
Pärast meie divisjoni esitas oma aruande Lääne- ja Kesk-Aafrika divisjon, aga kuna mul ei olnud paberit kaasas, ei kirjutanud ma midagi üles ja kuna ma ei kirjutanud midagi üles, siis mul ei ole midagi erilist meeles ka. Aga kuna TED pani enda video kohe netti üles, siis ma hakkasin teisi ka otsima ja leidsingi. Küll on internet ikka tore asi.
Ida- ja Kesk-Aafrika divisjoni video on siin.
Inter-Ameerika divisjoni video on siin.
Põhja-Ameerika divisjoni vdeo on siin.
Lõuna-Aafrika ja India ookaeni divisjoni video on siin.
Rohkem ma ei leidnud, ehk nad ajapikku ikka pannakse üles.
Homme on viimane koosolekute päev. Mul ei ole praegu aimugi, mis päevakorras on, aga küllap homme saab teada.
Divisjoni koosoleku hääletamise pilt ei ole minu tehtud, teised on minu tehtud. TEDi töökoosolekut kajastav pildialbum on siin.
In English