Töökoosoleku kuues päev, 7. juuli

Tänahommikuse palvuse pidas Mathilde Frey, tema kõne teemaks oli „Never alone: The Promised Comforter Who Precedes His Return” ja nagu pealkirjast aru saada, rääkis ta Pühast Vaimust, ent enne viis ta meid mõtteis ülemisse tuppa, kus Jeesus pidas jüngritele hüvastijätukõne, öeldes, et Ta saadab neile Lohutaja ning tuleb kindlasti ise tagasi. Frey tõstis esile mõtte, et Johannes on ära märkinud kolme inimese mõtted ja küsimused seoses sellega ning et need kolm ei ole meile üldse nii tuttavad kui mõned teised Jeesuse kaasaegsed. Filippus palub, et Jeesus näitaks talle Isa, Toomas tahab teada, kus või missugune on tee ning Juudas (mitte Iskariot) tunneb huvi, miks Jeesus näitab end ainult jüngritele.

Jeesus vastab kõigile neile küsimustele ja kõigi nende vastuste üle jääb kaks sõnumit: ma lähen ära, tulen tagasi. Meie elame sel koma-ajastul, ütles Frey.

Ta iseloomustas seda koma kui kõige suurema üksinduse ajastut läbi aegade – paradoksaalsel kombel on see ka kõige suurema ühendatuse ajastu. „Mida teha kõigi nende üksikute inimestega? Kust nad tulevad? Kuhu nad kuuluvad?” parafraseeris Frey Paul McCartney laulu sõnu. Meil on vastus: Jeesus ütles, et Ta ei jäta meid üksi, meil on Lohutaja Püha Vaim.

Nii nagu eile kirjutasin, oli tänase koosoleku päevakorras põhitõdede sõnastuse ülevaatamine. Eile saadeti komisjonile tagasi 1., 6., 8. ja 24 põhitõde, mis täna kõik vastu võeti, aga alustan siis algusest, Artur Stele stiilis.

Eestikeelseid (praeguse tõlkega) põhitõdesid saab lugeda siit. Kõiki parandusettepanekuid, mis siin arutlusel, saab lugeda siit.

24. põhitõde. Eile tehti ettepanek, et sõna „symbolized” asemel võiks lauses „At His ascension, He was inaugurated as our great High Priest and, began His intecessory ministry, which was symbolized by the work of the high priest in the holy place of the earthly sanctuary” sõna „typified”. See ettepanek oli põhitõdede ülevaatamise komisjoni meelest arukas ning see pandi hääletamisele ja võeti pärast mõnda kommentaari, et „symbolized” on siiski parem, ka vastu. Vahemärkusena olgu öeldud, et kõik põhitõed peaksid tulevikus saama ka värske eestikeelse tõlke, eks siis näis, kuidas meie komisjon otsustab tõlkida. Täna kerkis tõlkimise küsimus mitu korda ka esile. Artur Stele ütles selle peale, et komisjon on püüdnud sõnastada põhitõed võimalikult selgelt ja ühemõtteliselt – samast printsiibist peaksid lähtuma ka erinevatesse keeltesse tõlkijad.

8. põhitõde. Lauses „This human sin resulted in the distortion of the image of God in humanity, the disordening of the created world, and its eventual devastation at the time of the worldwide flood as presented in the historical account of the Genesis 1–11.” Eile tehti ettepanek sõna „worldwide” asendada sõnaga „global”, sest esimene neist võib tähendada maailma, nagu seda tol ajal tunti, mitte kogu maailma, mis olemas oli. See muudatus võeti saali poolt ka vastu.

1. põhitõde. Siin oli põhitõe ülevaatamise komisjoni eesmärk tugevdada Sola Scriptura põhimõtet. Eile tehti parandusettepanek kasutada sõna „final” asemel sõna „supreme” lauses „The Holy Scriptures are the final, authoritative, and the infallible revelation of His will.”

Teine parandusettepanek oli fraasi „holy men” asemel kasutada fraasi „inspired authors” lauses „The inspired authors spoke and wrote as they were moved by the Holy Spirit.” Muutmise põhimõte on kasutada kaasavat keelt, sest Piiblis on ka naisi, kes rääkisid Pühast Vaimust juhituna.

Ja kolmas parandusettepanek oli kasutada sõna „man” asemel „humanity” lauses „In this Word, God has committed to humanity the knowledge necessary for salvation.” Samuti oli eesmärk kasutada kaasavat keelt.

Kõik need kolm ettepanekut võeti saali poolt ka vastu.

6. põhitõde. Enne selle osa parandusettepanekute hääletamist tuli pulti Angel Rodriguez, keda Stele on kutsunud endale appi mõnele küsimusele vastama lausega: „This question requires an angel.” Rodriguez selgitas, et põhitõe sõnastuse ülevaatmisel oli kolm eesmärki:

1. vältida kahemõttelisust, et oleks võimalik välistada evolutsionistlik ja teistlik vaade loomisele;

2. sõna „recent” tähendab selles sõnastuses, et me usume, et loomine oli hiljutine sündmus, et see ei leidnud aset „too long ago”. See sama sõna esineb ka meie seisukohas loomise taaskinnitamise kohta, mis võeti vastu 2010. aastal Atlantas. Rodriguez sõnas, et meie kogudus ei ole kunagi ametlikult – ja ta rõhutas sõna „ametlikult” – öelnud, kui kaua planeet Maa on eksisteerinud. On olemas erinevaid koolkondi, mis ütlevad, et see aeg on 6000, 10 000 või ka 30 000 aastat, aga kogudusena ametlikult meil selles osas seisukohta ei ole. Meil on samas Piibli genealoogia, mis, kuigi see ei ole täielik, lubab arvata, et loomine on hiljutine sündmus.

3. fraasi kohta – „historical event” – me usume, et planeedi Maa ja inimeste eksistents siin algas nii, nagu on kirjeldatud 1Ms 1. peatükis.

Eile kommenteeritud 24tunnise päeva pikkuse muutumise kohta aja jooksul ütles Rodriguez, et silmas on peetud päevi, mitte nende sekundi täpsusega mõõdetud pikkust – pigem seda, et tegu on päevadega, päikeseloojangust päikeseloojanguni, see tähendab, et need olid sõna otseses mõttes päevad.

Ta lõpetas oma sõnavõtu remargiga, et me võime veel vaielda sõnade üle, aga peame kokkuleppele saama ühise arusaamise osas. Ta lisas veel „God bless you!” ning istus oma kohale tagasi, et kuulata, mis saalil öelda on.

Eilsete kommentaaride valguses võeti põhitõe algusest ära esimene lause: „God is the Creator of all things.”

Ettepanek kohandada mõtet, mis enne jättis mulje, et Jumal lõi kogu universumi kuue päevaga, leidis vastukaja uues lauses, mis kõlab nii: „He created the universe, and in a recent, six-day creation, the Lord made...” Enne oli see osa nii: „In a recent six-day creation the Lord made...”

Eile esitatud ettepanek hääletada kõik need sõnastused eraldi läbi, ei leidnud täna saalis toetust ning terve kuues põhitõde võeti vastu ühe hääletusega.

Mõned huvitavamad märkused hääletamisele eelnenud kommentaariumist:

* kuna Päike loodi neljandal päeval, siis me ei saa kasutada fraasi „kuus päeva” – see kommentaar kõlas minu kõrvadele üsna kummaliselt, aga huvitava mõttena võiks siiski ära märkida;

* selle kommentaari, mis nüüd tuleb, ütles Clifford Goldstein: see teema ei tekkinud vaakumis, praegu on püüe tuua kogudusse ideid, mis ei ole piibellikud. Me teeme seda seepärast, et välistada evolutsiooni võimalikkust meie põhitões. „Is it too much to ask that seventh day adventists actually believe in seven day creation?!” Ta hüüdis seda paar korda väga valjult mikrofoni, mispeale koosoleku juhataja, peakonverentsi asepresident Ella Simmons väga tasakaalukal moel (ta juhatas tervet koosolekut väga kena maneeriga, mille eest teenis ka paljude kommenteerijate kiidusõnad) ütles: „Doctor Goldstein, microphones are working very well.”

* ja üks kommentaar puudutas väljendit six-day – delegaat oli imestunud, et me sellist väljendit kasutame, sest tema ei usu seda. Korraks oli saalis imelik vaikus. Ja siis ta ütles, et tema usub seitsmepäevasesse loomisse. Põhitõe seisukohas on väljend „...six literal days that together with Sabbath constituted the same unit of time that we call a week today”.

Pärast seda, kui kuues põhitõde oli vastu võetud, olid kõik arutlused kõigi põhitõdede üle peetud ning Stele tänas delegaate koostöö eest ja delegaadid omakorda tänasid põhitõdede ülevaatamise komisjoni aplausiga aastatepikkuse töö eest.

Lisaks põhitõdedele võeti eile vastu seisukoht Piibli kui Pühakirja kohta ning täna Ellen G. White'i kirjutiste kinnitamise. Ka need tõlgitakse ajapikku eesti keelde. Kes soovib inglise keeles lugeda, siis saab neid lugeda siit, vastavalt lk 70 ja 71.

Mõnikord peab elus langetama kibedaid valikuid ja ma tegin täna otsuse koosoleku ajal uurida näitusesaali. Ühelt poolt on nii, et kui sellist valikut ei langetaks, siis näitusele ei jõuagi, sest delegaadi päevakava on selline: 8.00–12.00 Alamodome'il, see viimane kellaaeg ei kipu paika pidama ja lõuna lüheneb ikka iga päev; 12.00–14.00 lõuna. Pildil on söögisaal.

Võttes arvesse seda, et koosolek reeglina õigel ajal ei lõpe, sööklasse peab jalutama umbes 15 minutit (tagasi siis ka), järjekord on üsna pikk ning süüa peab ka jõudma, siis kulub see esialgu pikana näiv kaks tundi üsna ruttu. Lisaks isiklikus plaanis ka see, et kui meil on kell 1 päeval, siis Eestis on kell 9 õhtul ja nii ma siis ruttan iga päev oma tuppa, et Skype'i vahendusel kodus lastele head ööd öelda ja veidi nende päevamuljeid kuulata. Emma küsib iga päev, kas ma olen ikka veel lennukis.

Päevakavaga edasi: 14.00–17.00 koosolek, mis läheb reeglina üle, eile näiteks üle poole tunni. 17.00–18.30 õhtusöök ja 18.30–21.00 divisjonide aruanded. Kuna ma töötan õpetajana ning ei kodus ega tööl eriti istuma ei ole harjunud, siis mu keha juba vaikselt tõrgub istumise vastu. Samas on üsna huvitav kuulata ja kaasa mõelda ja päris piinarikkaks pole see pidev istumine veel kujunenud.

Nii, see oli minu pikk vabanduskiri, miks ma õhtuselt koosolekult puudun – lõppeks olen ju koguduse poolt saadetud delegaat. Nüüd on näitusesaal ära nähtud. Iga delegaat sai ka hunniku kuponge, mille eest saab erinevates boksides kingitusi, täna siis korjasin nad kokku, ühte boksi ei suutnud ma siiski üles leida, eks näis, kas jõuan veel seda tegema.

Siin on kaks suurt näitusesaali, kus on lugematul hulgal (küllap on keegi nad siiski ära ka lugenud) bokse, kus saab näha, lugeda, vaadata, kuulata, kuidas adventkogudus ja toetavad organisatsioonid üle maailma töötavad.

Austraalia unioon on valmis saanud Ellen White'i elust pajatava filmiga, mille pealkiri on „Tell the World”, klippe sellest näidatakse igal õhtul. Nende boksis sain koos Ellen ja James White'iga pilti teha. White'i pärandi hooldusnõukogus on ka võimalik Elleniga pilti teha, sellest kirjutasin (ja pilti näitasin) juba ühel varasemal päeval.

Igal divisjonil on oma boks, eriti huvitavad on nende maade näitusenurgad, mis on minu jaoks eksootilised. Nigeeria naised näiteks müüvad samasuguseid seelikuid ja pluuse ja kleite, nagu nad ise kannavad. Seal oli üks väga suur sagimine.

Lastele on ka palju mõeldud, sattusin ühele nukuetendusele, oli ka lasteprogramme, mida sai ekraani ees istudes vaadata, aga ka kaljuronimise nurk.

Bokside vahele on üles pandud paar lava, kus siis inimesed kas räägivad või laulavad, nende lavade ees on ka palju toole ja neil palju kuulajaid.

ADRAl on üleval terve linnak, nagu Loma Lindalgi, Hope Channel ja Andrewsi ülikool on ka hiiglasliku ala enda alla võtnud. ADRA väljapanek on väga huvitav, nii piltide kui muu näitusematerjali poolest. Sellest kaevust näiteks tuleb päriselt ka vett, kui piisavalt kaua pumbata. ADRA slogan on „Be one to serve One”.

Amazing Facts'i boksi juurde sattusin just siis, kui selle looja ning käilakuju Doug Bachelor midagi mikrofoni ja kaamerasse rääkis. Mida ta rääkis, seda ma ei kuulnud.

Keset näitusesaali on hiiglaslik dinosauruse skelett. Ma ei leidnud selle kohta selgitust, miks see seal on ja mida see tähendama peaks. Huvitav oli vaadata sellegipoolest.

Ma leidsin ka mootorrattahuvilistele ühe boksi, tervitused Allanile ja Tanisele, Toivole ja Kallele – rohkem nimesid ei tule praegu meelde, aga kõigile teistele motosõpradele ka.

Kõiksugused koguduse meediakanalid teevad siit oma ülekandeid. Kohe siinsamas kõigi ees. Sellel pildil on 3ABNi stuudio.

Siin on ka suur raamatupood, kuhu võib end mitmeks tunniks raamatuid uudistama unustada. Tegelik põhjus, miks ma tänaselt teiselt koosolekult puudusin, tuleb nüüd: Pille-Riin (seesama, kellest eile juttu oli) palus, et ma tooksin talle siit ühe raamatu ja eks ma pidin seda siis otsima minema. :)

Teadmisega, et raamatud on kallid, võtsin lisaraha kaasa ja läksin täna siis raamatupoodi. Otsisin mis ma otsisin, andsin ma lõpuks alla ja mõtlesin, et nii ei jõua ma küll sellest poest kaugemale. Pille-Riin, ära muretse, raamat on olemas. Ma läksin letist küsima, väga lahke meesterahvas surfas mõne minuti oma arvutis ja palus mul siis talle järele minna. Suur oli minu üllatus, kui nägin, et raamat on väga väikese formaadiga ja väga odav. Üks ülesanne jälle täidetud. Iga päev on raamatupoes mingit laadi raamatute allahindlus. Täna olid alla hinnatud kõik Piiblid ja kõige minevam kaup paistis olema Andrewsi Study Bible. Seda oli väga erinevates hinnakategooriates, sõltuvalt kaanematerjalist ja formaadist arvatavasti. Kõige kallim oli 119 dollarit ja odavaim, mis ma nägin, 59 dollarit.

Õhtusele divisjoni aruandekoosolekule jõudsin ka. Enne seda andis oma tervituse peakonverentsi koosolekule edasi mennoniitide esindaja Cesar Garcia, kelle ametinimena oli kirjas peasekretär. Ta rääkis, et adventistidel ja mennoniitidel on palju ühist: usk Jeesuse õpetustesse, ristimine vee alla vajutamisega, pühaõhtusöömaaja osadusteenistus, inimeste aitamine, usuvabaduse rõhutamine, usk Jeesuse teise tulemisse. Garcia lõpetas oma tervituskõne kolme fraasiga: „Arise! Shine! Jesus is coming!”

Esimesena esitas oma aruande maailma suurima elanikkonnaga piirkond – veerand maailma elaikest elab seal – Põhja-Aasia ja Vaikse ookeani divisjon (NSD). Selle rahvastik on 1,4 miljardit inimest ja sinna kuuluvad Mongoolia, Hiina, Jaapan, Taiwan ning nii Põhja- kui Lõuna-Koera. Siin on kõik aruanded korraldatud nii, et alguses tulevad kõik nende riikide delegaadid oma lippude ja rahvariietega lavale, mõned esinevad lauluga, siis ütleb divisjoni president (antud juhul Lee Jairyong) paar sõna, näidatakse peasekretäri ja laekurit ning siis minnakse üle videole. Need videod on väga võimsad, väga kvaliteetsed ja väga mõjusad.

Ühel hommikul ütles palvuse pidaja, et tänapäeva reklaamitööstus on üles ehitatud tunnetele. Me ostame uue auto sellepärast, et see „feels good”. Ma tabasin end neid aruandevideoid vaadates mõttelt, et kas on võimalik, et need ilusad ja väga vägevad videod peavad tekitama meis hea tunde või andma infot – praegu tekitavad nad esialgu väga võimsa tunde. Täna õhtul pärast Lõuna-Ameerika ettekannet oli mul tunne, nagu oleks äsja lõppenud suurejooneline popkontsert – ärge saage valesti aru, mitte muusika poolest, vaid just selle tunde poolest. Peasekretäri aruande ajal oli üsna palju kommentaare selle kohta, et viimase viie aasta jooksul on kogudusest lahkunud üle 3 miljoni inimese, mis on pea 50% võrreldes ristitute arvuga. Mitte et kogudus peaks sellele kuidagi keskenduma – see siin ongi pidu ja koguduse misjonitöö tähistamine. Jagan teiega vaid üht mõtet, mis tekkis.

Aga tagasi NSD juurde, kus kogu rahvastikust on kristlasi umbes 3%. Hiina delegaate on siin 80 neid tervitati suure aplausiga. Kogudus rajati ses divisjonis 1888. aastal A. La Rue poolt. Viie aasta jooksul on ses piirkonnas ristitud 77 693 inimest. Iga kord, kui videos näidatakse ristimist või räägitakse ristimisest, saal plaksutab. Ses divisjonis on 212 mõjukeskust, 2 ülikooli, 3 kolledžit ja 22 keskkooli. Muid institutsioone on veel, aga need kirjutasin üles.

Teine divisjon, kes oma aruande esitas, oli Lõuna-Ameerika divisjon (SAD), kus on „kaks taevalikku keelt”: portugali ja hispaania keel. Kuna siin on nende keelte kõnelejaid ka ilma meie peakoosolekuta väga palju, siis saal jälle aplodeeris. Selles divisjonis on üle 2 miljoni koguduseliikme, videopildid näitasid, et toimub tõeliselt suuri massiüritusi koguduse raames, staadionitäied rahvast. Sellesse divisjoni kuuluvad Argentiina, Boliivia, Tšiili, Ecuador, Portugal, Brasiilia, Peruu ja Uruguai, aga ka mõned saared Atlandi ja Vaikses ookeanis. Selle divisjoni president on Erton C. Köhler.

Üks võimsamaid lugusid minu jaoks ses videoloos oli naisest nimega Ruth, kes töötab kaplanina. Tema töö kaudu on ristitud 2000 inimest. Vangid nimetavad teda oma emaks ja tema vange poisteks. Ta jutlustab neile, kallistab neid, ristib neid ja ütles ses loos, et soovib olla Jumala käed ja suu nende vangide jaoks, otsekui kallistaks neid Jumal ise.

SADis on 52 mõjukeskust ja viie aastaga on seal loodud 6447 uut kogudust.

Kahe aruande vahel räägiti taas paar lugu koguduse rajajatest. Üks neist oli 1922. aastal peakonverentsi esimeheks valitud A. Spicerist. Või tegelikult kaks lugu temaga seoses.

Ellen White'i lapselaps Arthur White oli kord aastakoosolekult koju tagasi sõitnud rongiga. Kuna tol ajal oli raha kõigil vähe ja koguduse misjonärid ning juhid andsid sisuliselt viimase penni hinge tagant kogudusetöö heaks, siis ostis ta rongis endale ülemise voodikoha, kuna see oli odavam. Olles enda otsusega vähem raha kulutada väga rahul, otsustas Arthur rongis veidi jalutada, et ehk näeb veel kedagi samas rongis aastakoosolekult koju sõitmas. Sel jalutuskäigul nägi ta rongi vahekäigus maas istumas meest, tekk õlul. See mees oli tulevane peakonverentsi president Spicer, kes otsustas ka magamiskoha pealt kokku hoida. A. White kirjutab, et ta ei ole enne ega pärast tundnud nii suurt alandust ja häbi kui sel hetkel seal rongis.

Teine lugu on seotud Spiceri presidendiks valimisega. 1922. aasta peakoosolek toimus Battle Creekis, kuigi peakonverents oli sealt juba ära kolinud. Spicer läks sinna üksi, abikaasa jäi koju. Ta kirjutas oma naisele, et soovib ametist (ta oli sel hetkel peasekretär) vabaks saada, et saaks keskenduda misjonitööle, sellele, kus tõeline töö käib, et ta ei oleks sunnitud laua taha. Ent selsamal koosolekul valiti ta presidendiks. Spicer kirjutas naisele koju väga armsa kirja, kus nimetas teda mitu korda kalliks naiseks, ütles, et naise südametrooni omamine on tema jaoks olulisem kui ükskõik missugune amet. Ja siis lisas, et ta valiti presidendiks. James R. Nix, mees, kes neid lugusid siin jutustab, on Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogust. Ta küsis saalilt: „Öelge nüüd mulle, kas nii kirjutab mees, kes teab, et kodus ootab teda pahandus?” Ent see kiri läheb edasi, ikka pikitud fraasidega „kallis naine” ja Nix tõi eriliselt esile ühe lause, öeldes, et ta luges seda kirja 40 aasta eest, aga see üks lause torkab teda ikka veel: „There are no posts of honor but only of service.” Saal ütles selle peale aamen ja paljud plaksutasid. Kiri lõpeb palvega: ära räägi kellelegi, et ma sulle nii kirjutasin – ja nüüd sai see kiri tuhandetele ette loetud.

Pärast neid kahte ülevoolavat ja kõikehõlmavat aruannet ja neid väga armsaid lugusid, kui kõik teised ära läksid, pidid kohale jääma kõik need, kes esindavad oma riiki rahvaste paraadil, mis kannab seekord nime Mission in the move. Proovisime laupäevase paraadi läbi, homme kordub sama proov. Kui tavaliselt on riigid divisjonide või riiginimede järjekorras, siis seekord on aluseks võetud adventkoguduse rajamise aastaarvud. Meie oma 1897. aastaga oleme kohe lätlaste (1896) ja guatemalalaste (1897) taga ja belglaste ees.

Aga lavale kutsutakse meid lisaks laupäevale ka neljapäeval, kui järg on Trans-Euroopa divisjoni aruande käes.

Homme – ah, te teate juba ise ka.

Ja veel: kõik teie, kes olete Facebookis, aga ei ole veel Adventkoguduse "sõbrad", siis saame sõpradeks, sest ma saadan sinna pidevalt edasi tedMedia klippe ja pilte, aga ka GC FB-lehelt materjali. Nii saate ka kvaliteetsemaid pilte rohkemal hulgal näha. 

Kui ma poole 11 ajal hommikusöögi järjekorras seisin (võtan õhtuti hommikusöögi alt kohvikust kaasa, siis on hommikul hea rahulik toimetada), võttis üks mees siinse sagimise kenasti kokku: "Long days, short nights." Kõik on õhtuks väsi-väsinud. Kui ma kogu jutu valmis sain ja koos piltidega kenasti üles (enne kui ma pildid õigesse järjekorda sain, on 13 inimest teksti juba lugenud), on Eestis kell 8.20 hommikul, siin 12.20 (just nii näitab kell hotellitoas) – ilusat uut päeva Eestisse!