Töökoosoleku neljas päev, 5. juuli

San Antoniol on rikkalik ajalugu. Hispaanlased avastasid selle piirkonna enda jaoks 1600. lõpus ja uuesti aastal 1709 – mis vahepeal juhtus, seda ma ei tea. San Antonio de Bexar presidio rajati 1718. aastal ning San Fernando de Bexari villa 1731. aastal. San Antonio jõe äärde kerkis pärast 1718. aastat viis kirikut, siin nimetatakse neid mission'iteks. 1795. aastaks olid nad kõik ilmalikud, mõnest neist sai sõjaväebarakk. Kõige kuulsam neist on San Antonio de Valero mission, mida nimetatakse ka Alamoks. Käisin täna õhtul jalutamas eesmärgiga seda vana hoonet vaatama minna, aga sain vaadata ainult väljastpoolt, kuna see pandi kell 7 kinni. Nüüd ma siis tean seda ja lähen mõnel teisel päeval uuesti, täna tegin väljast ühe pildi. See suur spordihall, milles meie koosolekud toimuvad, kannab nime Alamodome.

Texase revolutsiooni ajal oli siin 13päevane lahing, mis kulmineerus 1836. aasta 6. märtsiga, mil mehhiklaste väed tõrjuti välja ning pandi alus Bexari maakonnale, mille keskmes on San Antonio linn.

1860. aastaks oli San Antonio Texase suurim linn. Siia asus elama palju sakslasi ning aastaks 1877 oli siin sakslasi rohkem kui hispaanlasi ja inglasi. Ühel ajavahemikul kirjutati tänavasilte kõigis kolmes keeles. Ameerika kodusõjas sai linn palju kannatada ning alles 1900. aastaks saavutas San Antonio taas osariigi suurima linna staatuse.

Täna on siin linnas palju haiglaid, teadusasutusi, sõjaväeasutusi ning linna peamine tuluallikas on turism. Linna ilusamaid vaatamisväärsusi on River Walk, millest olen ka juba põgusalt kirjutanud ja mille ääres jalutamast ma küll ei tüdi.

San Antonios on 18 adventkogudust, 4 kogudust rajamisfaasis ja 3592 adventisti. Texase osariigis on 237 kogudust, liikmeid 52 066 ja rahvastik 23 780 424.

Adventkogudus rajati siia 1900. aastal, alguses oli koguduses seitse liiget, esimene pastor siin oli E. L. Neff, kes oli tol ajal väga noor; Neff tuli koos abikaasaga, kes abistas koguduse loomisel. Tänu temale ja piibliõpetaja Bertha Taylorile oli kogudus 1905. aastaks juba kindlalt jalgel. Aastal 1916 sai kogudus ka oma maja ning 1918 avati kool.

Tõeliselt sai adventkogudus siin hoo sisse pärast II maailmasõda, 1946. aastal, siin tegi misjonitööd Thelma Flangan, kes müüs raamatuid ja kuulutas pea prohvetlikult: „Ühel päeval on siin selle töö tulemusena rikkalik lõikus.” Kas poleks kohane, kui paigas, kus koguduse rajasid sisuliselt naised, otsustaks delegaatide enamus naiste pastoriks ordineerimise poolt?

Kõik faktilised andmed on võetud ajakirjast Adventist Review. AR jagab delegaatidele iga päev ühe ajakirjanumbri, kus on eelmise päeva kõned ja uudised ja teemad. Kui laekuri aruanne läheb Jaanus-Janarile, siis kõik need ARid lähevad Pille-Riinile. Mitte et ma kõiki noori Eestis teaksin, ja mida nad loevad või mitte, aga ma tean, et Pille-Riinil käib koju AR ja ta loeb seda usinalt ka netist. Nüüd ma toon sulle kohe mitme nädala jagu lugemist. :)

Ahjaa, ma kohtusin siin Jaanus-Janari teisikuga. Mitte välimuse, vaid töö iseloomu ja isiksusetüübi poolest. See pastor Albaaniast rabab samuti koguduse heaks mitme koha peal tööd teha, ühe palga eest. Ja tema maneerid ning kõnelemise stiil on väga kogermanlikud. Nii et ma ei olnud väga imestunud, kui sain teada, et nad ongi sõbrad, Facebooki-sõbrad. 

Aga nüüd tänase päeva ülevaate juurde.

Palvuse eel jagas oma pöördumiskogemust Hope Channeli hingamispäevakooliprogrammi produtsent, noor mees, kelle tee sai alguse ühest laulust, õigemini selle kuulamisest, misjärel teda tabas paanikaatakk – järelikult oli laul kurjemat laadi, sellest ta pikemalt ei rääkinud. Olles haiglas, otsis noormees Jumalat ja Tema tahet enda elu jaoks. Nüüd töötab ta adventkoguduse telekanalis. „Vali 911. Mitte telefonis, vaid oma Piiblis,” kutsus see produtsent inimesi üles Piiblit lugema ja sealt elujuhist leidma. 911 on Ameerikas hädaabinumber.

Tänase palvuse pidas Neale Schofield Austraaliast. Ta näitas meile kirja, mille vahendusel teda paluti siia kõnelema. Ta oli kutsest meelitatud, ent mitte niiväga teemast: The amazing event: The manner of His return. Schofield arvas, et see teema on raske seetõttu, et see on meie identiteedi kese ja iga adventist teab sellest juba kõike.

Ta ehitas oma kõne (mis ei tekitanud küll kuidagi tunnet, et seda ma olen juba kuulnud ja kuidas ma kõike tean) üles kolmele punktile: 1. erinevate religioonide vaated Jeesuse tagasitulemisele – igas religioonis oodatakse oma pühakut või jumalat; 2. mida Piibel Jeesuse tagasitulemise kohta ütleb? Selle küsimuse vastusena nägime väga vahvaid klippe sellest, kuidas Austraalia lapsed vastavasisulisi piiblisalme lugesid ja nende sisu joonistasid; 3. kas see on oluline?

Võrreldes teiste religioonide ja isegi kristlike organisatsioonidega teame meie, kuidas teadmine Jeesuse tulemise viisist kaitseb meid pettuste eest. Schofield tõi näiteks left-behind-mõtteviisi, mille järgi Jeesus võtab teiste teadmata ühed taevasse ja teised jäävad maa peale. „Kui see oleks tõsi, siis oleks valimiskomisjon täna tõsiselt hädas,” ütles Schofield. Valimiskomisjon tõi täna saali ette asepresidentide kandidaadid. Kuna juba kolm senist asepresidenti on teatanud oma emerituuri suundumisest, siis on seal arvatavasti rohkem mõtteainet. Hiljem toodigi saali ette asepresidentide nimed, aga neid oli kuus, mitte üheksa, nagu tavaliselt on olnud. See tekitas päris palju kõneainet mikrofonide juures ning saal saatis valimiskomisjoni tagasi seda asja arutama. Homme siis tuleb valimiskomisjon uuesti asepresidentide nimede ning arvuga. Ted Wilson põhjendas vähemate asepresidentide valimist sellega, et peakonverentsi alt on mõned suured üksused läinud divisjoni alla: Oakwoodi ülikool, Pacific Press Assosiation näiteks, ja seetõttu ei ole presidendi kantselei töökoormus enam nii suur. Ühesõnaga, homme saab sel teemal edasi kirjutada.

Tagasi jutluse juurde: Schofield tõi lavale kaasa Edvard Munchi maali (koopia) „Karje”, mille näitel ta maalis meile pildi neist, kellele Jeesuse tulemine ei ole rõõmusõnum.

Oma mõjusa kõne lõpetas Schofield aastatetaguse unenäoga, kus ta oli taevas ja istus lauas koos paljude inimestega. Kui ta küsis enda kõrval istuvalt mehelt, kes ta on, vastas too, et on Martin Luther. Nõnda edasi küsides sai ta teada, et teisel pool istub Jan Hus, tema vastas Ristija Johannes ja apostel Paulus. Pärast pikki jutuajamisi nendega ärkas pastor kaetult külma higiga selle peale, kui Paulus küsis: „Kes sina oled? Mida sina oled Jeesuse heaks teinud?”

Schofield lõpetas jutluse tunnistusega: „Sel ööl võtsin Jeesuse vastu oma Lunastaja ja Päästjana, nüüd ootan Tema tulemise päeva. Tule, Issand Jeesus!”

Pärast palvust alanud töökoosolekut juhtis peakonverentsi asepresident Geoffrey Mbwansa, kes tuletas Pauluse kirjast korintlastele meelde, et me peame otsuseid langetades silmas pidama koguduse ülesehitamise eesmärki.

Täna olid päevakorras koguduse käsiraamatu parandusettepanekud. Kavas oli 27 punkti ja esimesed neli võtsid aega pea kolm tundi: koguduse käsiraamatu komitee juht ja sekretär lugesid parandusettepaneku ette (see on kõigil delegaatidel ka paberil või arvutil ees) ja siis on igaühel õigus selle kohta kas oma parandusettepanek või parandusettepaneku parandusettepanek teha, neid kommenteerida – ühesõnaga, laike ja dislaike panna. Sõnasoovijaid on palju, kõige rohkem Põhja-Ameerika divisjonist (NAD).

Paar parandusettepanekut saadeti komiteele tagasi, mõned võeti vastu ka, tänase päevaga väga kaugele ei jõutud, jäädi pidama 11. punti juures, kui õhtusöök oleks pidanud juba pool tundi kestnud olema.

Päevakorras oli distsiplineerimise punkti alapunktina abielu ja seksuaalsuhete teema. Koguduse käsiraamat sedastab: „Violation of the commandment of the law of God, which reads: „You shall not commit adultery”, as it relates to the marriage institution and the Christian home, biblical standard or moral conduct, and any act of sexual intimacy ouside of a marriage relationship...” Üks Inter-Euroopa divisjoni noor delegaat soovis esitada parandusettepaneku, mõeldes paljude noorte adventistide peale, kes elavad koos, aga ei ole abielus. Seepeale tekkisid kohe mikrofonijärjekorrad. Angel M. Rdriguez avaldas imestust, et me sellise asja üle üldse arutleme ja nõnda otsustaski koosoleku juhataja panna hääletusele küsimuse, kas me peatame selle arutelu. Hääletus oli üsna ühehäälne. See oli üsna üllatav ja ehmatav veerandtund, kui selle teema üle arutleti. Aga koosoleku kord näeb ette, et iga delegaat võib oma ettepanekuga esile astuda ja seda võimalust kasutatakse usinalt.

Teine üllatav arutelu puudutas terminoloogiat: inglise keeles on pastori kohta kaks terminit: minister ja pastor. Parandusettepanek oli, et koguduse käsiraamatus kasutataks ainult terminit pastor. Seepeale tekkis samuti mikrofonijärjekord – minister ja pastor tähendavad inglise keeles, tuleb välja, erinevaid asju: pastor on keegi, kellel on pastoriand, millest kirjutab Paulus, aga minister on inimene, kes valitakse ametisse. Selle arutelu käigus rutati ajast ette juba naiste ordineerimise küsimuse juurde – kui koguduse käsiraamatus on kirjas ainult termin pastor, siis siin sõna võtnud inimeste arvates tähendaks see juba, et oleme naistele andnud pastorikutse. Minister võib olla ka naine, pastor (karjane) ei saa olla naine – sain sellest lingvistilisest küsimusest nii aru (kuid kindlasti on siin veel mingeid tasandeid, mis ehk kooruvad hilisema arutluse käigus rohkem välja), kui küsisin selgitust enda selja taga istunud Briti uniooni kunagiselt esimehelt Cecil Perrylt. Ta on ka paar korda mikrofoni juures käinud ja suudab iga kord öelda midagi sellist, mis terve saali naerma ajab. Väga tore vana mees. Ühed arvasid, et nende kahe teema (terminoloogia ning ordinatsioon) vahel ei ole mitte mingisugust seost, teised nägid siin igakülgset seotust. Teema saadeti koguduse käsiraamatu komiteesse tagasi – muud otsust ses vallas ei langetatud ja mindi lõunale.

Pärast lõunat alanud koosolekut juhatas peakonverentsi asepresident Artur Stele, kes alustas küsimusega, kas me teame, mis päev täna on. Ja ütles ise, et täna on pühapäev, täna ei ole kolmapäev (kolmapäeval on kõne all naiste ordineerimise küsimus). Stele luges Piiblist salmi: „Ärge siis hakake muretsema homse (kolmapäeva) pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale (pühapäevale) piisab oma vaevast.” Saal vastas sellele heatahtliku naeruga.

Paar sõna ka minu huvitavast lõunasöögist. Ladunud söögi endale taldrikusse, hakkasin otsima vaba kohta. Läksingi siis ühe laua juurde jaküsisin, kas see koht on vaba, kui mulle vastati, et tegelikult ei ole, sest just mind ongi sinna oodatud. Ütleja oli pastor Oklahoma osariigist, ta rääkis, et on mitu korda Aafrikas misjonireisidel käinud.

Kui ma olin jälle ära seletanud, kust ma olen ja kus Eesti ikkagi täpselt on, siis küsis teine meesterahvas, kas Eesti on Ukraina lähedal, mispeale sain teada, et ta töötas kunagi Amazing Facts'is ja jagas/müüs koos Aldariga USAs raamatuid. Enne ta küsis, kas ma tean Aldarit. Ütlesin, et tean ikka, tuletasin talle meelde Aldari perekonnanime ja rääkisin, et Aldar õpib nüüd Andrewsi ülikoolis. Tervitused sulle siit, Aldar! Kahjuks ma ei tea selle mehe nime. Ta arvas, et Eestis ja Ukrainas on üks ja sama keel, kuna Aldar oli osanud väga hästi vene keelt, kui nad olid Ameerikas raamatuid müües ukrainlastega kokku puutunud. Ma ei hakanud ukraina keelt kaitsma, eesti keelt kaitsesin küll. See mees ise oli saksa juurtega, aga ameeriklane, st tema vanavanemad olid kunagi Ameeikasse tulnud.

Kolmas mees oli selle jutu peale nagu tellitult ukraina juurtega, tema vanavanemad olid Ukrainast Ameerikasse tulnud. Ta hoiab end Ukrainas toimuvaga kursis, ent ei pea ennast eriti ukrainlaseks.

Selles kahe pastori ja ühe tavaliikme seltskonnas oli väga huvitav, sain teada mustade ja valgete koguduste kohta Ameerikas – siin on mustadel ja valgetel eraldi unioonid, mis oli minu jaoks suur üllatus. Aeg-ajalt on kerkinud üles küsimus nende integreerimisest, aga seni ei ole seda ette võetud. Sain teada, et üsna vähesed pastorite abikaasad käivad tööl ja kuna pastori palk ei ole suurem asi, siis on majanduslikult raske toime tulla, eriti kallima kinnisvaraga piirkondades. Ja muidugi tahetakse oma lapsed panna koguduse lasteaeda ja kooli, mis on väga kallis. Ülejäänud vestluses oli palju muret (koguduse misjonitöö pärast, koguduseliikmete lahkumise pärast) ja üsna vähe poliitilist korrektsust.

Pärastlõunasel koosolekul olid kõne all parandusettepanekud koguduse liikmelisuse kohta: täpsustati korda, kuidas inimene saab oma liikmelisuse koguduses peatada ja kuidas ta saab hiljem soovi korral kogudusega taas liituda. Mõlemad ettepanekud kiideti heaks. Õhtu lõppes aruteluga sellest, kes tohib jagada osasaamist – ka see küsimus saadeti tagasi komiteele arutamiseks, kuna taas tõusis üles naispastorite ja nende ordineerimise teema.

Kõigi nende arutelude – need võtavad siin tõesti parasjagu kaua aega – vahepeal katsetati veel elektroonilist hääletamissüsteemi ja ette rutates võib öelda, et andsime oma vidinad sama targalt tagasi, nagu olime nad eelmisel nädalal saanud. Steering commitee (see on komitee, mis tegeleb töökoosoleku ajal kerkinud küsimustele lahenduse leidmisega) tuli saali ettepanekuga, et kui delegaatide füüsilisel ülelugemisel ja elektroonilisel hääletamisel saadud tulemuste vahe on 51 häält või rohkem, siis loobutakse süsteemi katsetamisest, kuna see ei ole usaldusväärne. Vahe tuli oluliselt suurem ja saal hääletas selle poolt, et elektroonilisi seadmeid me ei kasuta, vaid kasutame sensitiivsete küsimuste korral salajast hääletamist paberil. Ja ka sellesama otsuse kohta oli üsna palju kommentaare ning sõnasoovijaid.

Ma hoidsin seda vidinat nagu silmatera, sest selle kaotamisel oleksin pidanud maksma 100 dollarit, nii et mul on isegi hea meel, et sellest lahti sain.

Muude arutelude vahel käis valimiskomisjon esitlemas aselaekurit, kelleks nimetati Raymond Wahlen, kes ka enne töötas laekuri kontoris. Endine aselaekur Puesan valiti juba reedel laekuriks. Ja endine laekur läks emerituuri.

Homme on päevakorras koguduse põhitõdedesõnastuse muutmise/täpsustamise üle arutlemine.  

Nagu ehk juba täheldasite, on tänased pildid minu õhtuselt jalutuskäigult: tüüpilised Ameerika asjad pluss palmid. Ma olen päriselt palmide all!