Esimene hingamispäev

Tänahommikuse jumalateenistuse ajal kribasin täis terve A4 lehe, väikest kirja. Nüüd püüan sellest sotti saada, et teilegi mõndagi edasi andagi. Aga kõigepealt teekond hotellist Alamodome'i – jalutades (sellise kuuma ilmaga saabki ainult jalutada) läheb sinna 15–20 minutit. Ma otsustasin jalutada ja imetleda inimesi, kellega koos jalutasin. Mustades ülikondades mustad mehed ja väga värvikirevates kleitides ja kostüümides ilusate kübarate ja juuksekaunistustega mustad naised ja väga värvikirevates hõlstides mustad mehed ja üsna igavad, võrreldes eelkirjeldatuga, ameeriklased ja eurooplased nende kõrval. Ma palusin ühelt meestekolmikult Ghnast, kas võin nendega pilti teha. Minu järel tuli kohe keegi teine ja palus sama. Võib-olla nad tunnevad end juba eksponaatidena. Aga siis ma lohutasin ennast sellega, et kui ma läheksin Ghanasse, siis oleksin ka seal vist (s)ilmaime.

Üks osa enne hingamispäevakooli oli pühendatud puuetega inimeste misjonitööle – nii nende tööle kui tööle nende heaks. Larry Evans, kes töötab peakonverentsis, jagas kogemusi kohtumistelt puuetega inimestega ning pani rahvale saalis südamele mitte vaadata neid inimesi kaastundega, vaid võtta neid kui isiksusi. Nagu üks naisterahvas ratastoolis oli talle kunagi öelnud: „Ma ei ole puue. Ma olen isiksus.”

Evans andis edasi, kuidas teeb adventkogudus tööd kurtide ja pimedate seas. „Teisi teenides muutume lahkemaks koguduseks. Me peame teisi mõistma enne, kui teised mõistavad meid,” sõnas ta. „Meie arusaam misjonist on piiratud. Selleks ei pea ületama ookeani, peab jõudma inimeseni,” lisas Evans.

Adventkogudusel on kolm kooli kurtidele: Indias, Filipiinidel ja Kenyas, viimane vastavatud. Selle tööharu kohta saab rohkem infot aadressil adventistdeaf.org.

Pärast muusikapalasid ja veel väikseid sõnavõtte astus pulti Ted Wilson, kes ütles kõva ja selge häälega, et armastab hingamispäevakooli. See aitab inimestel suhestuda Jumalaga. „Asetage hingamispäevakool tagasi auväärsele kohale, kuhu ta kuulub! Osalegem selles!”

Seejärel astus kõnepulti Clifford Goldstein, kes on hingamispäevakooli õppetükkide toimetaja. Keegi oli tema käest kunagi küsinud, mis on tema eesmärk selles töös. Goldstein vastas, et evangeeliumi kuulutamine käesoleva tõe kontsekstis. Ta rõhutas kolmeinglikuulutuse tähtsust, öeldes, et mitte keegi teine ei kuuluta seda sõnumit.

Õppetükki juhatas Globaalmisjoni juht Gary Krause, talle sekundeerisid üks naine ja mees, samuti Globaalmisjonist. Ühtse triona viisid nad omavahelise vestluse vormis läbi hingamispäevakoolitunni.

Paar väga võimsat tsitaati Krauselt: „Jeesus tõmbas ligi patuseid. Patused ei armasta kriitikuid, kes viskavad neile peatükke ja salme. On võimalik olla taimetoitlane ja käituda nagu siga!”

Ja paar teravamat küsimust, mille Krause oma kaaslastele arutlemiseks esitas: „Kas on kohane rääkida misjonitöö edust?” Talle vastati, et on võimalik, kui edusse suhtutakse vastutustundlikult ja inimesi ei vaadelda vaid projekti osana.

Ja teine: „Kas me saame rääkida misjoniüritustest, kui evangeelium peaks olema meie elustiil?” Seepeale vastati, et selline sõnastus võib tõesti olla probleemne. Iga koguduseliikme elu peaks olema kooskõlas sõnumiga, mida ta kannab. Ja paluma: Jumal, näita mulle, kus Sina töötad, nii et ka mina saaksid seal töötada.

Hingamispäevakooli annetus sel ja järgmisel hingamispäeval kannab nime Give them the keyes ja see läheb noortemisjoni heaks. Kõik kogutud annetused jagatakse võrdselt 13 divisjoni ja MENA vahel. Annetuse kogumisest rääkis peakonverentsi vastvalitud laekur J. P. Prestol, kes tuletas meelde, kuidas ta naine õpetas nende tütart autot juhtima ja kui juhiluba oli käes, võttis tütar võtme ja läks sõitma. Niisamuti tuleb Prestoli sõnul anda noortele evangeeliumitöö võtmed ja las nad sõidavad. Saal aplodeeris sellele avaldusele. Prestol pani käe enda taskusse ja kutsus rahvast üles panema ka enda käe „deep into your pocket”. Ühtlasi tuletas ta meelde adventliikumise noori misjonäre: J. N. Andrews – esimene misjonär väljapoole Euroopat (1867. aastal Šveitsi, tagasi USAsse ta enam ei jõudnudki), U. Smith, J. ja E. White ning paljud teised.

Enne jutlust paluti õnnistuspalve peakonverentsi uuele juhtkonnale ja nende abikaasadele: Ted N. C. Wilson, G. T. Ng ja J. P. Prestol.

Jutluse pidas G. T. Ng, kes küsis alustuseks, kas keegi teab, kui palju riike on sel töökoosolekul esindatud – 168. Ta tõi esile, et me oleme erinevatest keeltest, rahvustest ja kultuuridest, ning luges siis tempokalt salmi, mida kasutas ka eile: brown and yellow, black and white – all are precious in His sight!

Seejärel küsis ta, mis päev täna on ning sai vastuseks, et hingamispäev, ent vastas siis ise, et USA iseseisvuspäev. Ng palus kõigil USA kodanikel tõusta, saime neile aplodeerides õnne soovida. Kõigile neile, kes soovivad USA kodanikeks saada, ütles ta, et nemad saavad püsti tõusta mõnel teisel korral. Ng kiitis USA usuvabadust kui eesrindlikku maailmas.

Jutluse alguseks rääkis Ng loo ühest peaministrist, kes pidi tulema kohtuma USA presidendi Bill Clintoniga. Kuna see peaminister ei osanud inglise keelt, siis ta oli üsna ärevil ja mures, kuidas ta hakkama saab. Talle siis õpetati, et ameeriklastega suheldes ei olegi palju rohkem vaja kui how are you ja me too. Nii siis õppis peaminister neid fraase ja saigi selgeks. Kui käes oli kohtumise päev ja ta nägi Clintonit ja tema pikka kasvu, sattus peaminister ärevusse ja küsis: „Who are you?” Clinton oli veidi segaduses, ent kogus ennast ja vastas, et ta on Hillary Clintoni abikaasa, mispeale peaminister vastas: „Me too!”

Ng küsis, kas me teame, kes me oleme.

Veel rääkis ta loo lennujaamaolukorrast, mil üks lend jäeti ära. Inimesed olid pahased ja pidid oma lennud ümber registreerima. Kõik seisid pikas järjekorras, kuid üks mees otsustas minna kohe kassa juurde ja nõuda enda pileti ümberregistreerimist. Müüja vastas, et ta peab ootama järjekorras oma korda, aga mees ei jätnud. Ta pani oma pileti suure hooga letile ja küsis: „Kas sa tead, kes ma olen?!” Seepeale võttis müüja mikrofoni ja teatas üle saali: „Daamid ja härrad, siin on üks meesterahvas, kes ei tea, kes ta on. Kas siin on keegi, kes teab, kes ta on?”

„Kas inimesed meie ümber teavad, kes me oleme? Kas Google teab, kes sa oled? ” küsis Ng. Seejärel näitas ta slaidil T-särki, millel oli tekst: Ma ei vaja Google'it, mu naine teab kõike.

Pärast kõiki neid naerupahvakuid sai saal vastuse: me saame teada, kes me oleme, siis, kui me teame, kes on Jumal. Aga kuidas me saame teada, kes on Jumal? Ilmutusraamatu 10. ja Taanieli raamatu 12. peatükist. Nende kahe peatüki kõrvutamise aluseks võttis Ng neli küsimust: 1. Mida Johannes ja Taaniel nägid? 2. Kus olid jalad? 3. Kus olid käed? 4. Mida nad tegid?

Jutluse edenedes jõudis Ng 1200 aastani, 1844. aasta 22. oktoobrini, suure pettumuseni ja Jeesuse innuka ootamiseni. Tuues eeskujuks Nehemja, kes keeldus Jeruusalemma müürilt alla tulemast, et minna teistega kaasa, vaid tahtis töötada, küsis Ng, kas meie adventistidena peaksime müürilt alla tulema. Üksteise järel olid ekraanil slaidid maailma eri paigust, mis vaheldusid hüüuga: me ei tule müürilt alla! Euroopas on 400 000 adventisti – me ei tule müürilt alla! Ladina-Ameerikas on 6 miljonit adventisti – me ei tule müürilt alla! Aafrikas on 6,9 miljonit adventisti – me ei tule müürilt alla! Aasias on 3,9 adventisti – me ei tule müürilt alla. Põhja-Ameerikas on 1,2 miljonit adventisti – me ei tule müürilt alla! Vaikse ookaeni lõunaosas on 430 000 adventisti – me ei tule müürilt alla! MENA piirkonnas on 3423 adventisti – me ei tule müürilt alla!

Ng sõnas, et Ilm 10. peatükk näitab, kuidas kogudus alguse sai, 12. ptk annab meile koguduse karakteristikud ning 14. ptk annab kogudusele sõnumi. „Ärge unustage, kes me oleme!” hüüdis ta mikrofoni.

Jutluse lõpus kõlas Händeli väga võimas „Halleluuja”, seda esitas noortekoor orkestri saatel. Seejärel tuli pulti peakonverentsi kommunikatsioonijuht Williams S. Costa jr, kes juhatas lõpulaulu, mis tegelikult ei olnud üks laul, vaid laulude seeria. Ja kõige lõpuks kõlas „Meil on see lootus”. Rahvast on Ameerika eri paigust tulnud siia väga palju, saal oli praktiliselt täis ja kõik need laulud orkestri saatel kõlasid väga võimsalt.

Pärastlõunane programm kandis pealkirja The Church in Mission, selle vahendusel näidati, kuidas tehakse misjonitööd üle maailma. Programmi esitasid TEDi noored, samal ajal kui kõneldi või näidati videoid, joonistas kaks tänavakunstnikku grafitit, mis hiljem olid fotograafide ja niisama pildistajate seas väga populaarsed.

Minagi läksin lavale lähemale pilti tegema ja sain uuesti kokku Natalie'ga, kellega tutvusime esimesel päeval lava taga. Ta on Paapua Uus-Guinea delegaat – see, kellest eile kirjutasin, et ta ei olnud oma delegaadiks valimisest üllatunud, vaid usub, et see on palvevastus. Ta nimetas oma kodumaad põõsaks, öeldes, et elu on seal paljudes piirkondades väga maha jäänud.

See programm, millega tähistati Globaalmisjoni 25. aastapäeva, oli väga südantliigutav: näidati misjonäre maailma eri paigust. Globaalmisjonile pani aluse Michel Ryan, kes suundub nüüd emerituuri ja kellele Gary Krause andis sel puhul pühendusega klaasist aumärgi.

Üks lugu keskendus misjonipilootidele. Mõne aja eest suri pikaaegne misjonipiloot Rob Roberts, ta töötas Indoneesias, lendas oma lennukiga paikadesse, kuhu teistmoodi ei saagi. Videoloo vahendusel saime osa tema tööst. Roberts suri lennuõnnetuses.

Pärast isa surma on tema poeg Gary isa pärandi üle võtnud ja jätkab tööd Indoneesias. Pärast videoloo vaatamist kutsuti Robersti lesk ja Gary Roberts ning tema noorem õde lavale. Terve saal aplodeeris neile püsti seistes. See oli väga võimas lugu. Robertsi leselt küsiti, mida ta soovitaks inimestel teha, et lapsed kasvaksid usus. Ta vastas, et võtke lapsed kirikusse kaasa, võtke nad hingamispäevakooli kaasa ja kaasake neid enda tegevustesse. Gary Roberts soovitas inimestel palvetada mitte vahendite pärast, vaid pöördumise pärast.

Veel teine hästi liigutav lugu oli Hiinast. Üks hiina mees oli adventist ja ta saadeti oma usu levitamise eest koonduslaagrisse. Sama juhtus tema abikaasaga, kes saadeti teise laagrisse. Isa kirjutas piiblisalme väiksesse punasesse raamatusse ja kandis seda igal pool kaasas ning jagas ka laagris oma usku teistega. Nende poeg on nüüd Hiina uniooni peasekretär. Pärast videolugu paluti need vanemad, 87- ja 82-aastased isa ja ema koos pojaga lavale, kus isa jagas oma lugu ja ütles rahvale, et nad hoiaksid oma usust kinni – kuni lõpuni.

Mark Finley tuli lavale Piibliga, milles on vereplekk, ning jagas lugu kahe perekonna kohtumisest ja traagilistest kaotustest. Sellesama loo tõlkisin kunagi ka advent.ee lehele ära ja seda saab lugeda siit.

Mälestati misjonäre ja misjonäride lapsi, kes on möödunud viie aasta jooksul meie hulgast lahkunud.

Ma soovitan võimalusel vaadata ülekandeid, tänased misjonivideod puudutasid mind väga sügavalt: kogudusel on väga palju kangelasi, kes teevad ennastsalgavat tööd. Ülekandeid saab vaadata siit.

Kui misjoniprogramm lõppes, voolas rahvas taas Alamodome'ist välja. Kuigi tunni pärast pidi algama uus osa, mõtlesin, et lähen lihtsalt sellepärast ära, et veidi liigutada ja kõndida. Nii siis olingi teel hotelli poole, kui keegi selja tagant küsis, kas ma olen delegaat. See oli üks noormees USAst. Ühise kõndimise ajal sain teada, et ta tahab saada osa misjoniprojektist ja tegi siin ühes näituseboksis avalduse, kõigi soovijate seast valitakse välja mõned – loosiga – ja tema tahab minna Kuubale. Veel sain teada, et ta on neljandat põlve adventist. Poolel teel tuli meile vastu Ameerika lipu värvides lipsuga – täna on ikkagi iseseisvuspäev – mees, kes küsis, miks kõik ära lähevad, tema just tuleb, sest varsti peaks hakkama uus programm. Ma siis selgitasingi, et on vaja jalgu sirutada ja veidi kõndida. Soovisin talle head iseseisvuspäeva, mispeale ta ütles, et tal on täna ka sünnipäev. 

Õhtuse programmi ajal esitasid oma aruande Põhja-Ameerika divisjon (NAD) ja Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika unioon (MENA). Mõlemad lood olid kütkestavad.

Adventkogudus rajati Põhja-Ameerikas, ent NAD on üks nooremaid divisjone, selle geograafiline ala on üks suuremaid maailmas, NADi president on Daniel R. Jackson. NADi kuulub 1,2 miljonit adventisti, et selles elab 350 miljonit inimest. Eelmisel aastal oli 190 000 ristimist. NADis on üle 5000 koguduse.

NADi visioon keskendub kahele sõnale: lootus ja terviklikkus. Strateegilises plaanis on olulised kuus faktorit: 1. adventist learning community – haridustöö divisjonis; 2. young adult LIFE – kogudusest lahkub väga palju noori täiskasvanuid ning selle osaga plaanist püütakse neid kogudusega rohkem siduda; 3. töö immigrantide ja põgenikega, keda on USAs väga palju; 4. muutev evangelism; 5. sotsiaalmeedia, raadio, teletöö, internet. Selle punkti juures võib mõningaid teist huvitata mõni neist lehekülgedest: Breath of Life, Faith for Today, It is Written, Jesus 101, Voice of Prophecy; 6. naised pastoraalses töös: praegu on NADis 107 naispastorit, järgmise viie aastaga loodetakse see arv kahekordistada.

Terve see aruanne oli kokku pandud väga kergesti jälgitavaks videoülevaateks statistika, intervjuude ja klippidega.

Kahe aruande vahel jagas mõtteid James R. Nix Ellen White'i Pärandi Hooldusnõkogust. Kuna järgmisel nädalal möödub Ellen White'i surmast 100 aastat, siis rääkis ta meile Ellenist kui inimesest paar lugu.

Mõned faktid: Ellen White oli 1,6 m pikk, tal olid hallikassinised silmad, pruunid juuksed. Tema lemmiktoit oli tomat, lemmikvärv roosa, lemmiklill punane roos ja lemmiksalm Piiblist 1Jh 3:1. Ta oli arglik inimene.

Me teame küll tema nägemustest, aga tema ei teadnud neist: millal see tuleb. Ta ei saanud valida aega, mil Jumal talle midagi näitab. Näiteks suure võitluse nägemuse sai ta matusel. Ükskord nägi ta nägemust, et peab ühele mehele edasi andma sõnumi. Ta kuulis vaid selle mehe häält, ei näinud nägu ega nime. Kui nad läksid abikaasaga telgikoosolekule, kuulis ta telgi poole astudes sedasama häält. Nix palus meil ette kujutada seda tunnet, mis võis Ellenit sel hetkel vallata – ta pidi Jumala sõnumi just siis ja just seal, kui see mees puldis jutlust ütles, talle edasi ütlema. James istus maha ja Ellen läks mööda vahekäiku otse puldi juurde ning ütles: „Sul ei ole õigust jutlust pidada.” Sellel mehel olid erinevates osariikides erinevad perekonnad. Kujutage ette seda vaikust ja segadust koguduses. Jutlusepidaja lahkus, aga segaduse pidi lahendama Ellen White ja sõnum ei olnud ka kergete killast.

Ellen White pidi saatma paljudele kirju. Enamasti tema kirju ei soovitud, nende saabumist kardeti, kuna seal ei pruukinud olla midagi head. Ükskord sai üks Austraalia pastor kirja Ellen White'ilt ega julgenud seda lahti teha. Ta mõtles: mida ma olen teinud, et Ellen White on mulle kirjutanud? Kui ta oli kogunud ümbriku avamiseks julgust, leidis ta kirjas olevat: jutlusta lühemaid jutlusi. See mees pidas pooleteise tunni pikkuseid jutlusi ja plaanis neid venitada kahetunniseks.

Nix hoidis käes Ellen White'i ümbrikut ja arvas, et tema ei pea muretsema kirja saamise pärast, sest Ellen White on surnud. Ent samas – kõik tema nõuanded on ikka veel meiega ja kiri meile.

Teine aruanne puudutas MENAt, maailma kõige raskemat piirkonda adventkoguduse jaoks, sest seal võib kristliku usu tunnistamine tähendada arreteerimist, vangistamist või surma.

MENA piirkonnas elab 500 miljonit inimest ja sinna kuulub 12 riiki. Trecartin ütles, et kui kõik NADi liikmed töötaksid MENA piirkonnas nii, et iga inimene kohtuks iga päev ühe inimesega ja jagaks talle evangeeliumi, siis kuluks selleni, et kõik on evangeeliumi kuulnud, 450 aastat.

Selle piirkonna esimees Homer Trecartin rääkis järjest lugusid, mis tekitasid külmavärinaid.

Näiteks ühest med-õest Shellyst, kes töötab haiglas. Muide, ühegi inimese nägu ekraanil ei näidatud ja kuigi mõni neist istus ka saalis, ei kutsutud neid lavale, kuna see võib ohustada nende elu ja tööd seal piirkonnas.

Ühel päeval toodi haiglasse imik, kes muudkui karjus, keegi ei saanud aru, mis tal viga on. Shelly võttis ta ükskord sülle ja laulis vaikselt: „Jesus loves me this I know...” Ja laps jäi vait. Kui Shelly ta käest ära pani, hakkas jälle nutma. Haiglast väljakirjutamise eel tuli selle lapse ema Shelly juurde ja palus, et ta laulaks seda laulu tema telefoni, sest laps oli ainult selle laulu ajal vait. Shelly võttis telefoni ja laulis värisevate kätega laulu selle ema telefoni – lapse isa oli kõrge politseiametnik. Nii ootas Shelly järgmistel päevadel, et teda tullakse kohe-kohe arreteerima, sest ta oli laulnud Jeesusest ja Piiblist. Aga midagi sellist ei juhtunud.

Viis aastat läks mööda, kui üks naine tuli Shelly juurde, kaasas väike armas poiss. Naine küsis, kas Shelly mäletab teda. Shelly pidi tunnistama, et ei mäleta. Naine küsis, kas ta mäletab väikest last, kes muudkui karjus ja laulu ajal vait jäi. Siis tuli Shellye meelde. Naine oli nüüd, viis aastat hiljem oma telefoni kaotanud ja palus, et Shelly talle sellesama laulu telefoni laulaks, sest poisil on veel väike ja õde, kellele samuti see laul meeldis. Nii lauliski Shelly selle ja veel ühe laulu sellest, kuidas Jeesus kõiki lapsi armastab, selle ema uude telefoni.

MENAs on väga palju inimesi ja väga vähe inimesi: miljonid ja miljonid elanikud, aga vaid veidi üle 3000 adventisti. Trecartin sõnas, et neil on probleem ja ka idee. Probleem sai juba nimetatud, aga idee koosneb mitmest osast: 1. inimeste istutamine – üleskutse saata inimesi MENA piirkonda elama ja töötama. Muide, moslemid ei usalda kristlasi, kuna nad joovad alkoholi, söövad sealiha ja palvetavad ikoonide poole – adventistid ei kattu ühegagi neist iseloomustajaist; 2. waldeslastest tudengid – kuulsin sellest asjast esimest korda. Sellepärast nad waldeslased ongi. Tudengid ükskõik missugusest maailma nurgast saavad hakata waldeslaseks, kui nad lähevad MENA piirkonna õppima, et olla oma ülikoolis kristlik valgusekandja; 3. kogudus väljaspool MENAt sõbrustaks (Trecartin kasutas sõna adopt – adopteerima) ühe sealse kogudusega – abistaks, palvetaks, tuleks külla, aitaks misjonitööga..; 4. taimetoidurestorani või kohviku avamine – sealne rahvas on kohvikurahvas ja kohvikutes käiakse palju. Kui kogudusel oleks seal oma kohvik või taimetoidurestoran, saaks selle kaudu misjonitööd teha; 5. araabia keelt oskavad professionaalid – ükskõik kes on oodatud: arstid, õpetajad, torumehed...; 6. raamatuid sinna viia ei saa, küll aga saab neid elektrooniliselt levitada või siis viia sinna mingi seadme peal ja seal trükkida. On tarvis abi raamatute trükkimiseks; 7. MENA on ainuke piirkond maailmas, kus pole adventkliinikut, seega on tarvis abi, ets ee rajada.

Trecartin sõnas, et ISIS avab paradoksaalsel moel ukse kristlusele, sest inimesed hakkavad kriitiliselt hindama oma ususüsteemi ja otsima lootusetus olukorras lootust.

Seda aruannet kuulasin ma ülima huviga, sest sellest maailmast ei ole peaaegu midagi teada. Mul on suur ja sügav austus inimeste suhtes, kes seal töötavad, waldeslastest tudengite suhtes, kellega oli tehtud ka mõni videointervjuu, aga seljaga kaamera poole, nende isik peab jääma tundmatuks.

Viimase kolme aastaga on MENA piirkonnas ristitud 70 inimest. Sealsed adventistid käivad igal hingamispäeval ise kohas jumalateenistusel, nad lülitavad välja oma telefoni ja võtavad välja aku, et neid ei saaks jälgida ja jälitada.

MENA piirkonna kontor on Liibanonis. MENA ootab igasugust abi, mida on võimalik saada, aga ka kõigi palveid.

Kuskil kõige selle vahepeal laulus ühe laulu peakonverentsi kvartett.

Kui olin tänased muljed arvutisse trükkinud, läksin alla (elan 19. korrusel) fuajeesse oma hommikusöögi järele. Järjekorras alustas minuga juttu mees, kes osutus Nebraskas ühe uniooni noortejuhiks, tema nimi on Hubert. Meie jutuajamise lõpus otsustas ta Eesti kohta rohkem teada saada ja koguduse pärast Eestis palvetada. Veel palus ta tervitada meie liidu presidenti; Ivo – tervitused sulle! :)

Tervituste juures tuleb meelde, et paar inimest, kellega olen rääkinud, on küsinud, kas ma Kärti ka tean, ja palunud Kärti tervitada. Kärt, kui sa seda loed, siis tervistused sulle San Antoniost!

Tänase päeva muljed on väga võimsad, alates hommikusest jumalateenistuse lõpulaulmisest kuni õhtuste aruanneteni välja. Seda kirjatükki – päev-päevalt lähevad need tükid aina pikemaks (vabandust!) – vaatasin oma hotellitoa aknast ka iseseisvuspäeva ilutulestikku. Homme on plaanis kaks koosolekut, üks enne-, teine pärastlõunal, ning õhtul kuuleb taas kahte aruannet.