Töökoosoleku teine päev, 3. juuli

„See, mida ma usun, peab mind muutma paremaks inimeseks!” kuulsin, kui astusin täna hommikul Alomodome'i saali sisse. Pean tunnistama, et ma ei pannud eile õhtul hommikuks äratuskella, kuna otsustasin magada nii palju, kui magada on vaja. Nii ma siis jõudsingi hommikusele teenistusele siis, kui see oli juba alanud. Jutlust pidas noor naisterahvas, Ivo teadis rääkida, et magistriõppe tudeng, kes tegeleb linnakumisjoniga (public campus, põhimõtteliselt misjonitöö tudengite seas). Tema nimi on Sikhu Hlatshwayo. Kõne – või see osa, mida ma sellest kuulsin – oli väga innustav ja inspireeriv.

Sikhu rääkis, et kui kristlane on abielus, siis kristlik usk peaks muutma tema abielu paremaks, muidu pole sellest usust kasu. Kui me usume hingamispäeva, siis see usk peaks muutma meid paremateks inimesteks, muidu pole sellest mingit kasu. Kurjad vaimud usuvad ka, ütles ta, ja värisevad. Aga kui meie usume ja midagi ei tee, ei värise ka, kui see usk meie elus midagi ei muuda, siis me oleme veel halvemas olukorras kui kurjad vaimud.

„Jeesuse aja inimesed olid Jumalaga nii harjunud, et nad ei pannud Jeesust tähelegi, kui Ta tuli.” Sellele mõttekäigule järgnes küsimus, kas võib olla, et me oleme koguduse ja Jumalaga nii harjunud, et me ei pane Jeesust tähelegi. Tuues näiteks Siimeoni, kes hoidis Jeesust oma käes ja vaatas talle silma, kutsus Sikhu ka meid hoidma Jeesust oma peopesal ja panema Teda tähele.

Pärast palvust algas töökoosolek, mille eesistuja oli peakonverentsi üks asepresidente Pardon Mwansa – väga meeldiva maneeriga kristlane, kes väga rahulikul ja tasasel moel juhatas üsna rasket koosolekut. Mwansa avas koosoleku ja kutsus lavale peakonverentsi peasekretäri G. T. Ng, kelle kord oli esitada oma aruanne. Ng kutsus endaga koos lavale 13 divisjoni peasekretärid ja tutvustas neid põgusalt. Nad istusid terve aruande aja ka tema selja taga. 13 peasekretärist üks on naine: TEDis töötav Audrey Andersson, alati väga rõõmsameelne ja lahke naine.

Olen varemalt tõlkinud üsna palju uudiseid selle kohta, kui hea esineja on Ng ja nüüd ootasin seda aruannet põnevusega. Need paar tundi, mis sellele kokkuvõttes kulusid, olid täis huvitavat infot ja intensiivset jälgimist.

Ng alustas looga isast, kes oma lapsega autos sõitis. Isa oli arst ja tal oli autos stetoskoop. Laps uuris seda ja isa oli õnnelik, et laps hakkab käima tema jälgedes, kuna teda huvitab järelikult arstiteadus. Mõne hetke pärast rääkis laps stetoskoobi sisse: „Tere tulemast McDonaldsisse. Mida te soovite tellida?”

Ng küsis, kelle jalajälgedes meie käime ja viis meid ajas tagasi 1914. aastasse, kui peakonverentsi peasekretär oli William Spicer. Tema peamine eesmärk oli keskenduda misjonitööle. Tema töö hindamiseks on nüüd Indias temanimeline adventülikool. 1930. aasta peakonverentsi töökoosolekul otsustati ametlikult keskenduda misjonitööle. Sel aastal oli ajaloos esimest korda 100 inimest väljaspool Põhja-Ameerikat, liikmeskond oli toona 15 000.

Ng on kaua aega töötaud õppejõuna ning kuna „some habits die hard”, siis tegi ta meile testi. Testis oli üks küsimus: Mis on peasekretäri aruande eesmärk? Variandid olid: 1. selle ajal on delegaatidel hea sõba silmale saada; 2. sel ajal ootavad kõik valimiskomisjoni aruannet presidendikandidaadi nimega; 3. selle põhjal saab näha, et peasekretär on teinud tööd; 4. sellest saab palju statistikat; 5. selle põhjal saab näha, et Jumal on teinud tööd. Neile, kes arvasid, et õiged on esimesed kaks varianti, ütles Ng, et ta hakkab nende pärast palvetama. Neile, kes valisid kolmanda variandi, soovitas Ng palvetada tema pärast. Neljas vastus on õige ja viies ka, aga tegelikult on õige kuues variant: see näitab misjonitöö tulemusi – me ei räägi lihtsalt misjonitööst, see on „meie koguduse olemasolu põhjus”.

Veel ühe loo rääkis Ng. Kuumaõhupallis sõitis kaks meest, kui üks äkki küsis, kus ollakse. Teine mees vastas väga spetsiifiliselt laius- ja pikkuskraadide ning muude numbriliste näitajatega, mille peale küsija ütles, et te olete vist statistik. „Ma olen tõesti statistik. Kuidas te seda arvasite?” küsis too ja sai selle peale vastuseks: „Esiteks, kõik, mis te ütlesite, on täiesti õige. Teiseks, te andiste mulle rohkem detaile, kui ma tahtsin, ja kolmandaks on kogu see info täiesti kasutu.”

Sellise info taustal hakkasime kuulama Ng aruannet, mis oli õige, detailne ja andis väga palju kasulikku infot.

Tema ettekandes oli väga palju huvitavaid slaide, kahjuks ei ole mul neid teile praegu linkida, küllap nad tulevad varsti AR lehele ka. Enamus neid tabeleid oli võrdluses 1955 aastaga, seega vaadati korraga mitte 5, vaid 50 aastat, mis oli väga huvitav. Oma informatiivsete slaidide vahele oli Ng pikkinud slaide, millele oli kirjutatud, kuidas kogudus peaks vastama: Halleluuja! Aamen! Ng ütles esimese üsna tagasihoidliku koguduse-halleluuja peale: „By the way, you don't have to be pentecostal to say Hallelujah!” (Muide, te ei pea olema nelipühilased, et öelda halleluuja!)

Ng sõnas, et on kolm suuremat näitajat, millele keskendub.

• I Liikmeskond. Cristianity Today andmeil on adventkogudus on oma üle 18-miljonilise liikmeskonnaga suuruselt viies kristlik kogudus maailmas. 1955. oli meie liikmeskond 1 miljon, 2013. aastal ületasime 18 miljoni piiri ja nüüd oleme lähenemas 19 miljonile.
• II Ristimine. Suurim ristitute arv adventkoguduse ajaloos oli 2014. aastal – 1,1 miljonit uut liiget.
• III Uued kogudused, koguduste rajamine. 2014. aastal rajati 2446 uut kogudust.

ÜROs on 237 liikmesriiki, adventkogudus on neist 215s, nii et kogudus peab jõudma veel 22 riiki ja selle töökoosoleku teema ning fookus ongi misjonitöö. Ng palus ka misjonäridel saalis püsti tõusta. On erinevaid misjonäre: IDE (Inrer Divisjon Employee) – neid on maailmas üle 700; vabatahtlikud misjonärid – tavaliselt noored, kes on kuskil maailma paigas ühe aasta misjonärideks; Global Mission – suunatud mittekristlikusse maailma, neid piirkondi on viis: hindu, juudi, islam, sekulaarne, linn. GB tähistab sel aastal oma rajamise 25. aastapäeva. Need kolm gruppi on välismisjonärid.

Ng palus saalis tõusta ka kõigil kodumisjonäridel: diakonid, diakonissid, abistajad. Ta nimetas, et need on inimesed, kes annavad vajadusel klaasi vett.

Üks väga huvitav osa Ng ettekandest keskendus geograafilisele olukorrale. Ng sõnas, et ühiskonnateadlased jagavad maailma kaheks: põhi ja lõuna. Erinevate slaididega saime näha, kuidas on 50 aasta jooksul jõudude vahekorrad meie koguduses põhja ja lõuna vahel muutunud. Suur, kohe väga suur enamus (slaidid käisid nii kiiresti, et ma ei jõudnud kõike üles kribada, tõesti loodan, et need tulevad mõne aja pärast ka netti, vähemalt mõned) meie liikmeskonnast on lõunas. Enamus ristimisi on seal. Aga suur, väga suur enamus raha tuleb põhjast. TED on nii väike, et kui üleilmne adventkogudus oleks 100liikmeline küla, siis meid oleks TEDist seal 2. Kogu meie liikumise ajaloo nurgakivi, Põhja-Ameerika divisjon on samuti üsna väikese liikmeskonnaga selles külas esindatud. Enamus ristimistest on lõunas: 2014. aastal oli 97% kõigist ristituist lõunast.

Üks suur mureküsimus, mis pärast aruande esitamist palju inimesi mikrofoni juurde tõi, on see, et aastatel 2010-2014 on kogudusest lahkunud üle 3 miljoni inimese, mis on 48% kõigist ristitutest – see ei tähenda, nagu oleksid lahkunud need, kes ses vahemikus ristiti, see number on üldiste numbrite võrdluses. St neil aastatel ristiti üle 6 miljoni inimese.

Ng ütles, et see teema on tõesti mureküsimus ja tema näeb peamise vastusena uute koguduseliikmete eest hoolitsemist ja nende õpetamist ning vaimulikku juhendamist. Neid küsimusi ja kommentaare tuli nii palju, et koosoleku juhataja Pardon Mwansa tegi saalile ettepaneku hääletada, kas lõpetame nende kuulamise või läheme edasi. Saal otsustas minna päevakorraga edasi. Muide, hääletatakse ikka roheliste kaartidega, kuna elektrooniline süsteem ei tööta. Kaks päeva on katsetatud nii ja naa, aga nii palju pole veel saavutatud, et seda asja usaldusväärseks pidada. Juhtusin tänase katsetamise ajal istuma TEDi sekretariaadi töötaja Beverly Coysteni kõrval, kes lubas endast lahkesti koos kõneainet tekitava seadmega pilti teha.

Järgmisena tuli pulti valimiskomisjoni esimees Homer Tricartin ja palus valimiskomisjoni sekretäril, kelle nime ma ei jõudnud ekraanilt maha kirjutada, ette lugeda valimiskomisjoni presidendikandidaadi, kelleks oli senine president Ted Wilson. Seepeale läks mikrofoni juurde üks meesterahvas, kes palus ettepaneku tagasi saata ning ta kutsuti valimiskomisjoni esimehe ja sekretäri ette oma juttu rääkima. Tagasi tulnud, öeldi meile, et sel teemal oli komisjonis juba juttu ning saab minna järgmiste sõnasoovijate juurde. Sõnasoovijaid oli üsna palju, nii et samamoodi pidi koosoleku juhataja ühel hetkel panema hääletusele, kas soovime kõiki neid sõnu ka kuulda või saab minna edasi hääletamise juurde. Hääletasime veel, kas hääletada president salajasel hääletusel, suurem enamus soovis avalikku hääletust ja sel avalikul hääletusel valiti uueks ametiajaks – 2015–2020 – koguduse juhiks Ted Wilson, kes tuli koos abikaasa Nancyga lavale, tänas kogudust ja pöördus koguduse poole mõttega, et iga koguduseliige peab olema misjonitöösse kaasatud.

Pärast lõunat kell 2 juhatas koosolekut asepresident Armando Miranda, kes alustas teatega, et uueks ametiajaks tema enam tööle ei jää ning suundub emerituuri. Tehtud töö eest tänati teda aplausiga. Päevakorras oli laekuri Robert Lemoni aruande kuulamine. Kuid enne seda tuli mikrofoni juurde taas valimiskomisjoni esimees, kes teatas peasekretäri kanditatuuri – G. T. Ng. Hääletus tema jätkamise poolt oli ühehäälne ning võeti vastu aplausiga. G. T. Ng tuli koos abikaasaga lavale ning tänas kogudust usalduse eest.

Robert Lemon alustas oma aruannet teatega sellest, et ta suundub selle ametiaja lõppedes emerituuri ja kui ta pärast aruannet luges EGW tsitaati, oli tema nime all juba ametikoha järele kirjutatud „emeeritus”. Lemon ütles, et oma 40 ametis oldud aastast on ta 38 aastat töötanud sellises ametis, mis valitakse - ta tänas oma naist, kes on olnud alati valmis kohvrid pakkima ja kolima kui tarvis.

Ka tema kutsus lavale kõigi divisjonide laekurid ning nägime ka toredat videoklippi kõigi laekurite divisjonide geograafilise asendi ja rahaliste numbriliste näitajate kohta. Kõik divisjonide laekurid on mehed.

Lemon kahetses, et peab oma aruande esitama Ng järel, sest „keegi ei taha esineda eluaegse õppejõu Ng järel”. Aga ta tundis heameelt, et olime tulnud just lõunasöögilt, sest siis kõik saavad rahulikult magada. Ent rahulikust magamisest oli asi väga kaugel: olime hommikul saanud 40leheküljelise väga ilusasti kujundatud aruande, mille kuulamise ajal pidime ka intensiivselt lugema ja vaatama, mis slaididel ja joonistel kirjas on. Selle raamatu kingin ma tagasi tulles Jaanus-Janari Kogermanile, aga praegu mõni huvitavam fakt (minu meelest on siin muidugi kõik huvitav, aga toon esile vaid mõne).

• See on esimene viisaastak viimase 50 aasta jooksul, mil misjoniannetused on kasvanud kiiremini kui kümnis.
• 2008. aasta oli kogudusele rahaliselt raske. 2007. aastal andis üks perekond, kes müüs oma ettevõtted, kogudusele üle 100 miljoni dollari kümnist. Tavaliselt ei võta peakonverents kümnist vastu, aga nii suur raha oleks kohalikule kogudusele mõjunud rängalt ja peakonverents teeb sellisel juhul erandeid. See raha aitas kogudusel üle elada majandussurutise. Lemon sõnas, et see tuletab talle meelde Joosepi lugu: seitse aastat rikkust ja seitse aastat puudust. „Jumal vastas meie palvetele enne, kui me palvetama hakkasime,” ütles Lemon.
• 2014. aasta seisuga tuleb üle maailma kõigest kümnisest 40% Põhja-Ameerika divisjonist. See osakaal on pidevalt vähenenud, 1995. aastal oli see protsent 56, kõige kõrgem 2002. aastal: 62.
• Viie aasta jooksul on kümnise summa kõige rohkem kasvanud Lõuna-Ameerika divisjonis: 88%, st 2009. aastal maksti seal kümnist 88% vähem kui praegu.
• TED maksab 2014. aasta seisuga kümnist 68,7 miljonit dollarit. 2009. aastal oli see summa 59,8 dollarit.
• Kui ülemaailmses kassas on 100%, siis 73% sellest on kümnis (2,396 miljardit) ja 27% annetused – kohalik, liit, unioon, misjonipõld, divisjon ja peakonverents – (hinnanguliselt 880 miljonit).
• Peakonverentsi kulud: 44,7% eraldised, 22,2% peakonverentsi administratsioon, 19,9 peakonverentsi peakorter, 11,1% IDE misjonärid, 2,1% teised kulud.
• Peakonverentsi fookus on 40/10 aknal, mis on Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika, Aasia – kui maakaardi keskelt tõmmata üks ristkülik risti-piki üle.
• Kõige rohkem eraldab peakonverents vahendeid MENAle: 93% selle eelarvest, järgmine on Lõuna-Aafrika divisjon: 63% selle eelarvest, Põhja-Ameerika divisjon saab 0% ja TED 6%.

Pärast Lemoni ettekannet tuli samuti küsimusi, osa neist puudutas rahaeraldisi just sõnavõtja divisjonile. Lemon kordas veel, et peame keskenduma misjonitööle piirkondades, kus meid veel ei ole. Kõige olulisemaks peetakse praegu MENA (Middle East and North Afrika Union) piirkonda. „No one is going home until we all go home. We have to do all the work,” ütles ta ja tuletas meelde selle koosoleku sloganit: „Arise! Shine! Jesus is coming!” Lemon pakkus välja ka kolm punkti, kuidas saame töö kiiremini lõpetada: 1. peame ise valmis olema, 2. kõik peavad misjonitööd tegema, 3. kõik peavad rahaga toetama. Veel lisas Lemon: „Ära mõtle, mida välja võtta, mõtle, mida sisse panna.”

Enne kui Robert Lemon sai veel viimase kokkuvõtte öelda, tulid lavale valimiskomisjoni esimees ja sekretär, kes andsid teada, et uueks laekurikandidaadiks on senine aselaekur Juan R. Prestol-Puesan, kes tuli koos abikaasaga lavale ning tänas usalduse eest.

Pärast pikka arutelu ja väga head tagasisidet Robert Lemoni tööle päris mitmelt kõnelejalt mikrofoni juures võeti aruanne aplausi saatel vastu.

Nüüd mõned isiklikud muljed ka.

Minu – ja paljude teiste – palvetele on vastatud ja konditsioneer ei ründa meid enam. Saalis on täiesti normaalne istuda.

Juhtusin pärastlõunasele koosolekule minema koos pastoriga Alabama osariigist, õigemini on ta ühe liidu esimees, aga ma ei hakanud küsima, mis liidu, see nagunii meelde ei jää. See juhtumine käib umbes nii, et väga palju inimesi suundub korraga puntist A punkti B ja kellega sa siis juhtud kõrvuti kõndima, sellega ajad ka juttu, kui veel energiat on. Kõige toredam on alustada lausega: „Kust sina oled pärit?” Ühesõnaga, see tore pastor on pidanud Venemaal seminari 1995. aastal, nii et ta teadis väga hästi, kus Eesti on, aga ta ei ole seal käinud. Ta küsis, kui palju meil on koguduseliikmeid ja mina küsisin, kui kaugel siit on Alabama. Siis ta rääkis mulle, et Ameerika ei ole enam kristlik maa, kõik on väga liberaalne. Näiteks nemad oma liidus otsustasid, et nad ei laulata enam kedagi väljastpoolt oma kogudust. Neil on õigus, nagu meilgi Eestis, koos laulatamisega ka registreerida riiklikult paare. Aga nüüd, kui USAs kiideti heaks geiabielud, siis nad langetasid otsuse, et nad laulatavad vaid enda koguduse liikmeid, nii et keegi ei saaks öelda, et miks te neile tegite erandi ja meile mitte. Üheskoos arutasime ka, et võib-olla järgmisel peakonverentsi töökoosolekul valitakse presidendiks mustanahaline.

Olen rääkinud ka paari venelasega vene keeles, kuigi oli väga keeruline vene keeles sõnu välja öelda, sest peas on praegu kõik inglisekeelne.

Sattusin näitusesaalis kokku Soome liidu esimehe Kalervo Aromäkiga, kes küsis, kas ma olen Lauri naine ja kas ma soome keeles ka räägin. Üritasin, aga tõesti – inglise keel istub praegu troonil. Ja siis saime rääkida sellest, kui hästi Lauri soome keelt oskab. 

Ivo kohtus noortega Venemaalt, kes teavad väga hästi meie Ruslani, kuna õpivad koos Zaokskis. Ruslanile siit tervitused nende poolt!

Muide, siin peab iga kord Alamodome'i sisenedes kõik oma kotisisu ette näitama, on turvaväravad ja turvamehed ja -naised. Seal turvaväravate juures jätsimegi Alabamast pärit pastoriga nägemiseni. Edasi juhtusin ühes turvajärjekorras seisma ühe noormehega. Küsisin, kust ta on pärit ja vastuse peale, et Ungarist, hakkasin teda kohe küsitlema sealse olukorra kohta. Ta ütles, et noored ei saa sellest koguduselõhest aru, mille ületamist siin ka eile tähistati ja millest eile kirjutasin. Noorte jaoks ei ole see oluline. Küsisin, kuidas koguduse igapäevaelu käib, kuidas see seal praktiliselt välja näeb, et on ära lepitud. Ta ütles, et selle lõhe teisel pool olijaile on antud vabadus ja õigus adventkogudusse, emakogudusse oma kirjad ja liikmelisus üle tuua, aga kui kogudus tervikuna otsustab üle tulla, siis tuleb kogudus tervikuna. Kui me jõudsime TEDi sekstiooni, läks tema juba Ungari delegatsiooni juurde.

TEDist on siin kokku 109 delegaati. Kõige rohkem 392, on delegaate Inter-Ameerika divisjonist. 272 Lõuna-Ameerika divisjonist, 247 peakonverentsist, 240 Põhja-Ameerika divisjonist. Kõige vähem delegaate on MENA piirkonnast: 10.

Hotellituppa tulles sattusin ühte lifti jõuluvanaga. Ma ei tea, kust ta pärit on, aga väga jõuluvana moodi oli. Ta kinkis mulle ühe visiitkaardi mõõtu kaardi mille ühel pool on kirjas: „Get out of Hell Free. Jesus did it.” Ja teisel pool: „Ticket to Heaven. Admit one.” Küsisin, kas taevasse saab siis piletiga, mispeale ta vastas, et meie nimed on juba seal kirjas. Selle teadmisega ongi hea tänase päeva ülevaade lõpetada ja väikesele õhtusele jalutuskäigule minna.

Homme on hingamispäev, ühtlasi Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev. Eestis on laupäevl vaimulik laulupidu. Ilusat hingamispäeva!

PS. Pilt hääletamisest ja Ngst on TEDi meediameeskonna albumist. Ülejäänud on minu tehtud. Pilte saab vaadata Facebookist Trans-Euroopa Divisjoni otsisõnaga.