Teel peakonverentsi töökoosolekule

Juuni viimase päeva varahommikul alustas adventkoguduse Eesti liidu kaks delegaati, Ivo Käsk ja Averonika Beekmann teed San Antoniosse (Texase osariigis Ameerika Ühendriikides), kus alates 2. juulist kuni 11. juulini peetakse üleilmse adventkoguduse peakonverentsi töökoosolekut, mis toimub iga viie aasta tagant.

Kui Eestimaa hommikul ärkab, oleme meie vajunud pärast 26-tunnist reisimist mõnusasse ööunne. Aga enne magamajäämist mõned muljed: homme tulevad uued muljed peale ja nii vajuvad tänased tahaplaanile.

Minu jaoks on seekordne reisimine erakordne kahel põhjusel (kuigi põhjuseid on veel teisigi, üks neist loomulikult peakonverentsil osalemine): pärast aastakümnetepikkust elu Maal lendasin esimest korda lennukiga ja kohe Euroopast välja. Selleks et USAsse pääseda, peab olema viisa või Esta. Viimast saab taotleda interneti teel ja see on väga kerge protseduur. Varahommikul Tallinnas pagasit ära andes selgus aga, et mul ei ole ei Estat ega viisat. Mingil kummalisel põhjusel oli mu Esta kuskil süsteemides kaduma läinud. Mul oli olemas Esta-number, mille olin kevadel Estat taotledes salvestanud, aga sellest polnud kasu. Õnneks sai sealsamas kohe uue taotluse esitada ja pärast mõningast ärevust sain pagasi ära anda, et suunduda elu esimesele lennureisile – Amsterdami. Ivo Estaga oli kõik kõige paremas korras, kuigi ka temas tekkis pisuke ärevus, nähes minu olukorda.

Jõudsime Amsterdami kohaliku aja järgi kell 8, meie lend edasi USAsse Minneapolisse väljus kell 1 päeval, seega otsustasime, et kuna Amsterdami lennujaamast läheb väga mugavalt rong otse kesklinna, siis kasutame seda võimalust ja jalutame suvises Amsterdamis. Jalutasimegi. Tegime kanali ääres pilti ja kinnitasime keha.Imetlesime ilusat vanalinna ja läksime siis tagasi lennujaama, et võtta lukustatud pakihoiust oma kohvrid ja minna väravasse D1, miskaudu saab Ameerika lendudele. Juhtus aga nii, et keerlesime ja pöörlesime, aga ei jõudnud kuidagi pakihoiuni. Pärast mitmeid abipalumisi ja välja- ning sisseregistreerimisi saime oma kohvrid luku tagant siiski kätte ja jõudsime lennukiväravasse umbes 20 minutit enne lennuki väljumist. Meie õnneks oli seal alles väga pikk järjekord ja me ei olnud hiljaks jäänud. Ühe turvavärava juures, kui ametnik oli vaadanud mind ja minu passi, jäi ta vaatama minu pluusi. Ütles midagi, et mis sul seal pluusi peal on. Pluusi peal oli mul plekk, mille suutsin tekitada Amsterdamis süües ja kõrgustesse vaadates. Vabandasin turvaametnikule, et mul on seal söömisest plekk. Tema aga juhtis tähelepanu minu pluusi sõnumile: You look really good today. Hingasin kergendatult – ma ju ei tea, mida lennujaamade turvakontrollis pahaks võidakse panna – ja kiirustasime edasi oma kohvrite poole.

USA lennu värava juures kohtusime ühe kolmese seltskonnaga, ühe serblase ja kahe horvaadiga, kellega meil oli ühine sihtpunkt; Ivo tundis ühe neist ära ja tegime ka teistega tutvust. Ajasime järjekorras juttu ning vahetasime muljeid, kui tuligi meie kord pardakaarti näidata. Sattusime ühe üsna kurja väga pikka kasvu hollandlase peale, kes küsis meie käest, kuhu, miks, kellega, miks ometi, kuhu, kelle juurde me läheme. Mida me seal teeme, kes me sellised oleme, kuidas me teineteist tunneme, kas meil on kaasas kiri, mis tõestaks meie juttu, et läheme kirikukoosolekule ja et me oleme Eesti adventkoguduse liikmed ja et me oleme kolleegid ja et me ööbime Grand Hyatti hotellis San Antonios... Neist küsimusi ei esitatud mitte ühe korra, vaid järjest. Äkki tuli kõigi nende küsimuste ajal selle mesterahva selja tagant välja üks teine meesterahvas, naeratas ja ütles: „Thank you!” Vastasin hämmastusega ja küsimustele vastates: „You welcome?”, teadmata, mille eest tänati ja mille eest palun ütlesin. Siis selgtas noormees, et minu pluusil on väga tore sõnum ja et ta tunneb ennast kohe paremini. See oli väga sürreaalne hetk: ühelt poolt kõik need küsimused, teiselt poolt tema märkus mu pluusi kohta.

Pärast küsimustekadalippu otsustati meid siiski Ameerika lennukile lubada, Ivo sai kenasti „teisele poole Jordanit”, aga arvuti taga istunud neiu ei leidnud minu... õige Estat! Pärast mõningast sahmimist ja minu vererõhu olulist tõusmist leidis ta selle ikka kenasti üles ja võisime minna lennukisse.

Üheksatunnise lennu ajaks kavatsetud magamise asemel ajas Ivo enamuse osa ajast juttu enda pinginaabri, Hollandi kõrge politseiametnikuga: adventkogudusest ja reformist Hollandi korrakaitsjate süsteemis, mina lugesin raamatut ja vestlesin samuti oma pinginaabriga, kes on uhke vanaisa neljale lapselapsele, kellest ühega kavatseb vanaisa veeta terve suve by the lake kala püüdes ja golfi mängides.

Hollandi kõrge politseiametnik tuli oma pojaga Ameerikasse viienädalasele autoreisile. Gröönimaa kohal – ta istus akna all – tegi ta mulle ka paar pilti.

Ameerikas saabusime Minneapolisse. Väga armas lennujaam. Kõik Amsterdamis kogetud ärevus oli kui peoga pühitud. Ameeriklased tõepoolest oskavad olla lahked ja see tuleb neil nii loomulikult välja. Minneapolise lennujaamas jälgisin naudinguga ühte vanemat meesterahvast, kes abistas igatepidi reisijaid. Ta ei oodanud, millal keegi tema poole pöördub, ta oli väga proaktiivne. Üldse oli Minneapolise lennujaamas üsna palju eakaid töötajaid. Ja väga-väga soe teenindus. On vaja õppida olla lahkem. Ma olen kohe nagu veidi kohmetu, kui küsitakse how do you do, samal ajal pean näitama passi, pardakaarti, panema kohvrist ja käekotist vajalikke asju turvalindile ja vastama et fine ja how do you do. Ja siis veel avalalt naeratada. Aga neil inimeste siin tuleb see välja ehedalt. Peab õppust võtma.

Minneapolisest San Antonoisse lendasime kolm tundi, lennujaamas koopereerusime lätlaste ja serblasega takso tellimises. Hotellis võeti meid väga soojalt vastu ja pärast ülipikka reisipäeva tunneme Ivoga mõlemad, nagu oleksime kõikuvas laevas, kuigi seisame kindlal pinnal hotelli 19. korrusel, kust avaneb – praegu ööpimeduses ja -valguses väga tore vaade. Valgeks pidavat minema 7 paiku, siis näeb rohkem. Oleme Eesti ajast kaheksa tundi taga.

Kogu Trans-Euroopa divisjon on siin ühes hotellis, paljusid oleme juba ka näinud ja tervitanud. Ivo tunneb ja teab rohkemaid ja tänu temale saan midagi teada. Isegi peakonverentsi noortejuhi Gilbert Cangyga oleme juba tervitanud - ta vaatas Ivot hotelli fuajees juba kaugelt ja tuli tervitama. Ivo ütleski mulle pärast, et Cangyl olevat fenomenaalne mälu nimede peale. Sõitsime koos kümme korrust, mille ajal ta jõudis küsida ka Ruslani (Karlov) järele.

Homme, 1. juulil on töökoosoleku delegaatide registreerimine ja peakonverentsi presidendi Ted Wilsoni vastuvõtt noortele delegaatidele, kelle hulka ka meid Ivoga on arvatud, kuigi me mõlemad oleme veidi üle 35 aasta vanad, aga küllap on siis noori delegaate nii vähe, et peab veidi vanemate hulgast juurde kutsuma.

Päeva lõppedes täname Jumalat, et kõik laabus kenasti, et oleme turvaliselt kohal ja et saame üleilmse koguduse kokkusaamisest osa. 

Õnnistusrikast uut päeva! Aitäh kõigile, kes meie pärast palvetavad - oleme teie palvetest täna osa saanud.