Hiljuti pidin tutvuma erinevate õpetamismeetoditega. Neid oli välja toodud päris erinevaid: osal käis õpetamise juurde ka karistamine, osal mitte. Mõned meetodid kujutasid endast tegelikku praktiseerimist, seevastu teised ainult vaatlemist. Kui ühe õpetamismeetodi puhul oli väga olulisel kohal innustamine ehk premeerimine, siis teise puhul puudus igasugune tunnustamine.
Kuulates ja lugedes neid inimeste poolt välja mõeldud meetodeid, kuidas võiks õpetada, läks mõte automaatselt sellele, kuidas peaksime oma lapsi õpetama ja suunama, kuidas Jumal meid õpetab ja kasvatab. Sellele mõeldes läks süda tänutundest soojaks, sest Taevane Isa on kõige parem ja targem Isa.
Kes vähegi on kokku puutunud väikese lapsega ja tema arenguga, teab, millise elevusega elatakse kaasa tema esimestele sammudele. Laps ju ei käi kohe sündides, kuid ometi lastakse tal teha teatud liigutusi ja harjutusi, et lihased muutuksid tugevaks ja tekiks tasakaalutunnetus. Kuid kõige olulisem on see, et esimesed sammud tehakse ikka kellegi käest kinni hoides. Täpselt samuti hoiab Jumal iga oma lapse käest, kes on tõusnud selleks, et kõndida koos Jumalaga. Jumal ei pahanda, kui esimesed sammud on arglikud ja kõikuvad. Ta tunneb rõõmu igast sammust, mis viib edasi. Nii nagu vanemadki on algul uhked oma lapse esimese sammu üle, siis aga selle üle, et ta tegi kolm sammu… kümme… Tähtis on see, et laps areneb.
Jumalgi ootab meilt kasvamist. Ei piisa ainult käimisest, peagi võiks juba joosta ja hüpata, ka vaimulikult. Oi, millist rõõmu tunnevad lapsed jooksmisest ja hüppamisest. Samasugust rõõmu võiksime tunda meie, kui suudame vaimulikult hüpata ja joosta, sest see tähendab mingi raskuse ületamist, eesmärgi saavutamist. Usutee pole ainult jalutuskäik, vahel tuleb ka pingutada ja näidata tahet tegutsemiseks.
Üks tore näide veel: kas te mäletate, kuidas te jalgrattaga sõitma õppisite, või siis oma last õpetasite? Tänapäeval on lastele abiks pandud väikseid abirattaid ja muidki kavalaid nippe. Kuid varemalt pidi kohe kaherattalise sadulasse istuma ja tihti mõõtudelt lapse jaoks üsna suure ratta sadulasse. Kindlasti on erandeid, kuid kõige tavalisem moodus on see, et isa hoiab sadula tagant kinni ja julgestab nii oma last ise ratta kõrval joostes. Ja kui taoliselt on harjutatud, siis laseb isa ühel hetkel vaikselt sadulast lahti ja laps sõidab… ning alles hiljem märkab, et ta sõitis juba iseseisvalt. Kas isa pettis oma last, lastes sadulast lahti? Kindlasti mitte! Isa teab, millal on õige aeg lahti lasta, ta näeb, millal tema laps on võimeline tasakaalu hoidma. Ja just nimelt tasakaal on see, mida me oma vaimulikus elus vajame ja mida Jumal meile õpetada püüab.
Kõiges, mida Jumal on loonud, valitseb kooskõla ja tasakaal. Kooskõla ja tasakaal on ka kõikides Jumala korraldustes ning kui käime Jumala seatud korralduste teel, valitseb ka meie hinges ja väljaspool meid rahu ja tasakaal. Jumal ei käitu meiega nii, nagu kahjuks mõni lapsevanem oma lapsega: ühel päeval on üks asi keelatud, järgmisel päeval lubatud ja vastupidi. Jumal meid ei narri ega tekita segadust. Jumala seatud piirid ja korraldused on väga selged ja lihtsad.
Mõtlen lastele, kui nad on sirgunud juba teismelisteks. Miks annavad vanemad lapsele korralduse teatud kellaajal kodus olla? Olenevalt vanusest vastav kellaaeg. Kas see on lapse kiusamiseks, sõnakuulelikkuse proovilepanemiseks või hoopis oma üleoleku näitamiseks: mina käsin – sina teed! Ei-ei. See kõik on lapse turvalisuse huvides. Ka Jumala pandud piirid ja reeglid on meie endi heaolu ja turvalisuse huvides.
Kui laps ületab ettenähtud kellaaega ja siis kuulutab: ah, mis sa teed tühjast asjast numbrit, kõik on ju korras, midagi ei juhtunud, siis edasi tekib küsimus, kas ka meie ütleme Jumalale samamoodi. See väike asi, midagi ju ei juhtunud. Väike eksimus… Väheke nihutatud piir… Selle kohta ütleb Koguja (8:11): „Kui ei tehta kiiresti otsust kuriteo kohta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha.” Niisiis, kui nihutame Jumala seatud piire, ei saa lugu hästi lõppeda.
Kuid mõtleme nüüd sellele, mida on meil võimalik koos Taevase Isaga korda saata. Kui väike poiss oma isaga midagi parandab või lausa ehitab, siis võib juhtuda nii, et ta pigem segab oma isa ja hoopis rohkem võib aega minna selliselt koos tehes ja palju rutem oleks saanud, kui isa oleks töö üksinda ära teinud. Miks Jumal tahab, et meie oleme tema kaastöölised? Miks annab Jumal meile ülesandeid? Jumal saaks üksi tehes hetkega kõigega hakkama, samas koos meiega tehes läheb oi kui kaua aega. Miks?
Kas olete näinud väikese poisi ülevoolavat rõõmu, kui üks tähtis töö on koos ära tehtud? Kui hästi ta ennast tunneb, ta sai abiks olla, temast oli kasu. Jumalgi tahab, et saaksime osa suurest rõõmust, kui kogu taevas rõõmustab ja hõiskab. Ja et me tunneksime: meid pole kasutult siia ilma pandud, igaühel on väga tähtis ülesanne, võib-olla isegi mitu.
Mis kasu saab laps sellest, kui ta midagi vanemaga koos teeb? Ta näeb, kuidas midagi tehakse, ja saab ka ise proovida – harjutada. Kuid minu meelest veelgi olulisem on, et koos tegutsedes õpitakse üksteist tundma, austama, armastama. See kehtib nii lapse ja vanema puhul kui ka meie ja Jumala suhetes. Koos tehes kasvatakse kokku, õpitakse üksteisele lootma ja üksteist usaldama. Käies ja töötades koos Jumalaga saame teada, kui hoolitsev ja armastav Ta on ja ainult koos tegutsedes mõistame, kui võimas ja tark on meie Isa. Koos Jumalaga on meil ka ohtudes ja raskustes kindel tunne. Taavetki tunnistab Ps 18:30: „Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri!”
Tõepoolest, koos Taevase Isaga pole ükski kõrgus liiga kõrge ega ükski raskus liiga raske!
On üks imeilus luuletus, mille autor vaatab vaimusilmas käidud eluteele ja näeb enda jäljerea kõrval ka Jeesuse jäljerida ja on väga tänulik. Edasi vaadeldes aga märkab, et siis, kui ta elus oli kõige raskem periood, on näha ainult ühed jäljed. Nii ta küsib hämmeldunult Jeesuselt, kus Ta siis oli, kui tal oli väga raske. Ja Jeesus vastab: „Ma kandsin sind kätel!”
Kui laps väsib, võtab ema või isa ta ikka sülle. Või tahab keegi öelda, et pole kunagi oma lapsi süles tassinud, kindlasti on. Just nii teeb ka meie armastav Taevane Isa: kui jõud on otsas ja enam ei jaksa, siis võtab Tema meid sülle ja kannab edasi.
Milline Isa meil on! Ärme siis unustame Talle aitäh ütlemast!
In English