Küll on hea, et aja kulg on jagatud väiksemateks ja suuremateks perioodideks, mille lõppedes hetkeks seisatada – päevadeks, nädalateks ja aastateks. Igal õhtul on vaja mitte ainult maha istuda, vaid lausa pikali heita ning välja kuulutada paus. Igal nädalal lakkame hingamispäevaks oma tööst nagu Jumal loomistöö järel, hingame sügavalt sisse ja välja ning vaatame, kas tehtu on olnud hea või puudulik. See, mis Jumal tegi, oli hea, meie oma alati mitte. Aga kui käime koos Jumalaga, siis Tema katab meie puudused, ravib meie haigused, andestab meie üleastumised ning Tema jõus astume jälle edasi.
Omamoodi hea mõõt on aasta. Ühe aasta jooksul jõuab toimuda nii mõndagi – isiklikus elus, töistes tegemistes, kogudustes. Näiteks üks laps jõuab aastaga kõigist oma riietest välja kasvada.
Mulle meeldib aasta lõikes tagasi vaadata ja mõttes mõõta käidud teekonda. Jumalaga käies sugeneb sellisel tagasivaatamisel hinge kindel õnnetunne ja südames kajab kaasa Aasafile, kes laulis: „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.“ (Ps 73:28) Jumala tegusid mulle, minu perele ja inimestele, kellega on lähestikku käidud, meenub hulgi. Jumala helduse ja abi kogemused võivad nõnda meie jalge alla kogunedes kasvada nagu pinnas, kuhu täidet juurde kantakse – ikka kõrgemale ja kõrgemale. Selle kõrgusega koos kasvab teadmine – üksnes Jumal on me kalju, me pääste ja kindel varjupaik, et me ei kõigu (Ps 62). Kõik võimalikud eluolukorrad möödanikus ja tulemas, ükskõik, millised need ka ei oleks, saavad värvi sellest teadmisest.
Mõeldes meie väikesele adventkogudusele Eestis ja kõigele, mille kallal oleme koos saginud, on mul hea meel selle üle, et „ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab“ (1Kr 3:7). Ja Jumal kasvatab oma riiki eelkõige iga inimese kaudu, kes ennast Tema kätte annavad. Jeesus ütles, et „taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema“ (Mt 13:33). Kõikjal meie kogudustes, kus leidub häid mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, kes on täis Püha Vaimu ja usku, taevariik laieneb. Seal toimub kasvamine, seal on rõõm ja rahu, seal nakatab nende inimeste usk ja usaldus Jumala peale mõtlema kõiki neid, kellega nad kokku puutuvad. Kui keegi on võinud olla selleks taevariigi seemneks ehk haputaignaks, siis ta teab, milline rõõm see on! Kuuldes lugusid sellest, millistel lõpmatult erinevatel viisidel Püha Vaim töötab iga üksiku inimese kaudu, kes Teda palub ja Tema juhtimisele järgneb, võime ikka ja jälle kummarduda, ülistada Jumalat, tajuda Tema suurust ja enese väiksust.
Uue aasta hakul soovin meile seda, mida Jeesus oma lahkumiskõnes jüngritele. Olgu teil rahu Jeesuses. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: Jeesus on maailma ära võitnud (Jh 16:33)! Olge tugevad ja Jumala sõna püsigu teis, nõnda te võidate ära kurja (1Jh 2).
Jätkame uuel aastal koos istutamist ja kastmist ja Jumal kasvatab! Palvetage jätkuvalt ka meie koguduste liidu töö pärast ja palvetage ka meie eest, kellele on antud ülesandeks olla eestvedajaiks. Palvetage, et Jumal valmistaks meid kõiki tegema Tema tahtmist ning saadaks meis korda seda, mis Tema silmis on meelepärane (Hb 13).
Ivo Käsk, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu esimees
In English