Jumal kõnetab inimest eriti võimsalt kaks-kolm korda tema elu jooksul. Sellist kutset nimetatakse armukutseks. Kõik me oleme sellist kutset kuulnud ühel või teisel viisil, kas siis konkreetse häälena endid nimepidi kõnetamas, mingi kuuldu või nähtu on meie südametunnistust eriliselt liigutanud või erinevate füüsiliste või psüühiliste tervisehäirete põdemise näol. Nii kummaline kui see ka pole, tõesti kasutab Jumal meie erinevaid vaevusi selleks, et meid peatada ja abi otsima panna. Oleneb muidugi inimese iseloomu kangusest ja füüsise tugevusest, millal see juhtub ja millal oma hädasid tahetakse sügavama märguandena nägema hakata.
Minul õnnestus elada enda meelest suhteliselt normaalset elu suhteliselt normaalse inimesena umbes 40. eluaastani. Vanuses, mil oleksin pidanud olema täie tervise juures ja nautima tööga saavutatud heaoluvilju, olin hoopistükkis mitme tervisehäda käes vaevlev õnnetusehunnik. Sellesse n-ö normaalsesse ellu kuulusid aeg-ajalt tekkivad vihapursked, kontrollivajadus kõige üle, seletamatud kurvameelushood ja üldine tühjustunne südames. Kõlab normaalsena? Kirikusse võtsin kaasa oma mina parema ja esinduslikuma poole, kodus olles aga andsin endale loa näidata välja teist, varjatumat ja mitte nii toredat poolt. Kuid seegi pool minust oli endalegi teadmata oskuslikult maskeeritud ja ilmnes süüdistava meelsusena – kõik teised olid minu hädades süüdi, mitte mina. Ja nii ma virelesin selles kahepalgelises elustiilis kristlasena väga pikka aega, kuni Jumal oma suures armus hakkas mulle minu tegelikku olukorda näitama.
See juhtus tänavu kevadel, kui osalesin Turu Betel-kirikus peetud hingehoidu tutvustaval koosolekul. Olin miskipärast teemast väga huvitatud ja tahtsin teada, mida see hingehoid tähendab. Nii ma siis istusin ühel kenal hingamispäeva pärastlõunal meie koguduse kirikupingis ja kuulasin esitlust. Üks slaid, mis tutvustas lähisõltuvuse ehk suhtesõltuvuse erinevaid esinemisvorme ja päritavust ühelt sugupõlvelt teisele, pani mind jahmatama. Slaidil oli näha, kuidas lähisõltuvus esimeses põlvkonnas võib esineda alkoholismina, teises põlvkonnas töönarkomaaniana, kolmandas taas alkoholismina, neljandas põlvkonnas range vaimulikkusena ja viiendas taas alkoholismina. Tundsin end ära neljanda põlvkonna juures, kusjuures minu isa esindas kolmanda põlvkonna lähisõltlast. Kui slaidil olev joonis peaks paika pidama, siis mil viisil hakkaks ”ravima” lähisõltuvust meie poeg? See mõte oli tõeliselt hirmutav. Isa alkoholism on jätnud minusse väga sügavad haavad ja seda kibedat valu tundsin ma koosolekul vägagi selgelt. Mul oli tükk tegemist, et pisaraid tagasi hoida. Kurgus pitsitas kogu aeg ja oleksin väga soovinud selle pitsitustunde kuskil salaja lahinal välja nutta. Esitluse lõpus oli mulle täiesti selge, et vajan hingehoidu. Samas aga viivitasin hingehoidjale aega kinni panemast, kuna peast käis läbi mõte: mida minust võidakse mõelda? Tahan ju iga hinna eest jätta endast igati head muljet ja ühtäkki tunnistangi avalikult, et olen oma eluga täiesti sassis. Häda oli aga suurem kui uhkus ja praeguseks saan ma kaua igatsetud hingehoiuabi.
Hingehoiu käigus olen avastanud, et kõik need süüdistused, milles varemalt teisi süüdistasin, oleksid pidanud tegelikult minule endale suunatud olema. Olen teisi süüdistanud enda salajastes pattudes! Paranemisprotsess eeldab, et ollakse enda vastu läbinisti aus ja lastakse Pühal Vaimul palve kaudu kõik oma patud endale ükshaaval meelde tuletada. Seejärel esile kerkinud patud tunnistatakse Jumalale üles, uskudes, et ”kui me oma patud tunnistame, on tema (Jumal) ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” 1Jh 1:9. Milline vabastav lubadus!
Kui hakkasin nimekirja koostama kõigist neist iseloomuomadustest, mis mind on nii pikka aega vangis hoidnud – omandikirg, uhkus, isekus, rahulolematus jne, üllatusin, kui palju negatiivseid omadusi võib ühte inimesse ära mahtuda! Ja see nimekiri täieneb pidevalt sedamööda, kuidas patte meelde tuletatakse. Ükshaaval käin need omadused läbi, tunnistan need Jumalale üles, öeldes, et selline ma tõesti olen, ja palun andeks ning ütlen neist lahti. Asemele palun häid omadusi: pikka meelt, armulikkust jne. Iga andeks palutud ja ära antud patu üle võib tõmmata risti märgiks sellest, et patt on andeks antud ja kustutatud. Mõnda pattu tuleb ehk mitmelgi korral ära anda, kui tundub, et see tahab tagasi tulla. Aednikuna olen viimasel ajal kaevanud aias labidaga palju mulda, enda elus tuleb samal ajal aga sõnnikuga tegeleda.
Öeldakse, et igal ajastul on oma sõnum. Praeguse aja sõnumiks on: Puhastage oma südamed! Gl 5:1 ütleb: ”Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” Milline illusioon on arvata, et ollakse vabad ja samas hellitada oma südames nii suurt hulka patte! Mind tegid negatiivsed mõtted ja suhtumised lõpuks haigeks ja ma käitusin lähedastega nii, et ka nemad said minu patuhaigusest oma osa. Usun ja loodan, et Jumal tahab kogu meie peret tervendada selliselt, et oleksime nii kodus kui väljaspool kodu täiesti ”läbipaistvad” ilma mingite saladusteta, ilma varjatud minata. Ja usun, et Ta soovib seda teha ka sinu ja sinu perega.
Teine asi, mis hingehoiu juures on olnud mulle väga vajalik, on olnud lapsepõlves saadud hingehaavade teadvustamine, mis on oluliselt mõjutanud minu käitumist täiskasvanuna. Lapsepõlvemõjutustest ei pääse me üle ega ümber, kas tahame seda tunnistada või mitte. Tajusin, et kaua aega tagasi erinevatel põhjustel hüljatud laps minu sees kisendab veel praegugi. Hingehoius see hüljatud laps palutakse palves kõikväelise Taevase Isa armastava hoole alla. Jesaja 49:15: ”Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!” Ta on märkinud mind ja sind oma peopesadesse! (salm 16). Meie kõik, kes oleme kogenud oma elus hülgamist, võime ühes olla kindlad – JUMAL ei hülga meid kunagi.
Olen selle lühikese aja jooksul, mil ma paranemisprotsessi olen astunud, jõudnud ka arusaamisele, et kui kodus on puudunud naisel austus oma mehe vastu ja selle kaudu on laste silmis mees tehtud pisikeseks, siis on ka Jumal muutunud laste silmis pisikeseks. Nõnda juhtus minu Jumalaga, ja nüüd ma tean, et just seepärast ei suutnud ma Teda kuidagi täielikult usaldada. Kuid isadel on lõppude lõpuks laste elus kõige tähtsam roll mängida, sest isad esindavad oma lastele Jumalat. Seda ülesannet ei tohiks isad kuidagi kergekäeliselt võtta! Oma elule tagasi vaadates tahaksin just isadele südamele panna seda, millest oma elus ilma jäin, et te oma peret Jumala abiga hoiaksite ja oma laste ema heaolu eest hoolitseksite ning oma lapsi tingimusteta armastaksite ja seda neile ka ütleksite! Vastasel juhul röövite oma lastelt elamisväärse tuleviku ja usaldava Jumala-suhte. Ärge hüljake oma lapsi nagu ka Jumal ei hülga meid!
In English