Laul 51:5 ütleb, et kõik inimesed on siia maailma sündinud patustena ning Rooma 6:23 õpetab, et patu palk on surm. Seepärast surevad kõik inimesed – patu tagajärjel. Seni, kuni patune inimene püsib patu valitsuse all, siis ei ole tal mingit lootust igavesele elule.
Jeesus selgitas oma öisele külalisele Nikodeemosele, et uuestisündimise kogemus on inimese pääsemise eeltingimuseks. „[Keegi], kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Johannese 3:3. Läbi uuestisünni kogemuse liigub inimene patu kuningriigist õiguse kuningriiki.
Uuestisündinud jagamiseks
Kui inimene on uuesti sündinud Kristuses, siis on tema loomulik osa jagada Jumalalt saadud õnnistusi teistega. Ellen White kirjutas: „Iga tõeline jünger on sündinud Jumala kuningriiki misjonärina” (Ajastute igatsus, lk 195). Teiste sõnadega, kõik uuendatud kristlased peavad tegema misjonitööd.
Misjonärid on need, kes jagavad teistega seda, mis neil on – aega, talente, materiaalseid õnnistusi ja igavest evangeeliumi. Jeesus ütles, et teistega jagamine on tema järelkäijate kohustus, „Muidu olete saanud, muidu andke!” (Matteuse 10:8).
Sakkeus oli Jeeriko maksukogujate ülem. Ta oli rikas mees, kuid see ei teinud teda õnnelikuks, sest tema kaasmaalased pidasid teda suureks patuseks. Siis kohtas ta ühel päeval Jeesust, kahetses oma patte ning muudeti täielikult. Pärast pöördumise kogemust, rahvahulga ees „Sakkeus ütles /.../ Issanda ette astudes: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele.” (Luuka 19:8). Jeesus ei käskinud tal müüa oma varandust ja anda sellest pool vaestele, see oli Sakkeuse spontaanne vastus Jumalale pärast uussündi Kristuses. Ta tahtis teistega jagada seda, mis tal oli. Lihalik süda on täis isekust, uuendatud süda on täidetud aga isetu, andva vaimuga.
Andke ja teile antakse
Jeesus ütles: „Andke, ja teile antakse - hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe” (Luuka 6:38). Jumal armastab vabatahtlikult andjat ning tasub neile rikkalikult.
Jumal palub oma rahval ustavalt tuua kümnist ja annetusi oma varaaita, mitte selleks, et ise rikkamaks saada (Tunnistused, 2 kd, lk 653), vaid seepärast, et ta tahab, et tema rahvas arendaks andes üllast iseloomu. Ta on tõotanud „kallata õnnistust küllastuseni” (Malakia 3:10).
Jumal annab neile, kes annavad pidevalt teistele, et neil võiks olla rohkelt õnnistusi mida teiste inimestega jagada. Galilea järv on hea näide sellest. Sinna voolab värsket vett põhjapoolsetest orgudest. Kõik elusolendid naudivad külluslikku elu järve juures. Kuid ta annab pidevalt vett ka allapoole Jodani jõkke. Vee pideva saamise ja andmisega säilitab järv elujõudu.
Surnumeri on teistsugune. Sinna voolab vett erinevatest allikatest, muuhulgas ka Jordani jõest, kuid sealt välja ei lähe midagi. Seetõttu on Surnumeri muutunud seisvaks ja vanaks ning seetõttu ei saa elusolendid seal elada – see on surnud! Surnumeri tuletab meile meelde, kui ohtlik on mitte jagada Jumala õnnistusi teistega. Jeesus ütles: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Kui me anname, siis saame veel rikkalikumalt.
Jumal armastab rõõmsat andjat
Jumal ei saa meilt midagi, kui me ananme vastu tahtmist, iseka südamega. „Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat” (2. Korintose 9:7). Jumal võtab vastu ainult vabatahtlikke annetusi (Tunnistused, 3 köide, lk 396). „Ta võtab vastu alandliku ja kahetseva südame vabatahtliku annetuse ja tasub andjale rikkailikumate õnnistustega” (Tunnistused, 2 köide, lk 653). Kui me anname tõelise ja ustava andva vaimuga, siis vastab Jumal meile veel rikkalikumalt mitte ainult materiaalsete vaid ka iseloomu õnnistustega.
In English