Üksindusest

Üha rohkem ja rohkem võib tänapäeval kohata inimesi hirmsa psühholoogilise diagnoosiga – üksindus. Kuid seda probleemi ei tasu segi ajada sellega, kui inimene tahab teadlikult mõneks ajaks ühiskonnast eralduda, et olla üksi. Niimoodi käitus ka Jeesus. Tõeline üksinduse probleem võib tekkida ka siis, kui inimesel on perekond.

Jumal lõi iga isiksuse ümber kolm kahekordset kilpi – Ta püstitas kolm sotsiaalset kaitset ja nende ümber kolm vaimset. Esimene sotsiaalne kaitse – vajadus armastada, teine – vajadus olla armastatud ja kolmas – vajadus olla nõutud ja kasulik. Erilist tähelepanu peab pöörama viimasele vajadusele. Ükskord tuli psühholoog Liidia Neikursi konsultatsioonile naisterahvas, kes abiellus rikka mehega. Kuna mees ei soovinud, et naine käiks tööl, tekkis naisel aja möödudes probleem kolmanda vajadusega: ta armastas oma meest ja oli armastatud mehe poolt, kuid ta ei saanud ühiskonnas kasutada oma potentsiaali ja olla vajalik (nõutud). See põhjustas temas rahuldamatust. 

Teise kaitserea püstitas Jumal vaimsetele vajadustele: uskumisele Jumalasse. Esimene vaimne kaitse – armastada Jumalat, teine – vajadus, et Jumal armastaks mind ja kolmas – olla vajalik vaimses valdkonnas, teenides teisi inimesi. Kui inimese elus juhtub, et üks sotsiaalne kaitse puruneb või kaob (armastatu reetmine või abikaasa surm), siis asendab seda „tühjust”  vaimne kaitse. Ja isegi siis, kui inimese elus kõik kolm sotsiaalset kaitset korraga purunevad (mida tuleb elus tihti ette), siis kolm vaimset kaitset suudavad täita selle „tühjuse”. Seda kinnitab meile ka Jumala sõna: „Sind armastanud igavese armastusega”või „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud”. Jumal ootab meilt ka vastuarmastust: „Armasta Jumalat kogu oma südamega, kõigest hingest, kõige oma meelega.” Me ei saa öelda, et meil pole kedagi armastada. Jumal vajab meid ja meie Teda. On ka kolmas probleem – olla vajalik. See saab rahuldatud siis, kui Jumal kutsub meid rääkima Temast, olema Tema olemasolu tunnistajaks ja aitama inimesi. Kui me oleme ümbritsetud sellise kaitsega, siis me ei tunne üksindust. 

 On palju juhuseid, kui inimestel puuduvad vaimsed kaitsed, sotsiaalsed aga on kadunud või purunenud. Sellisel juhul sulgub inimene endasse, vajudes üha sügavamasse depressiooni või paremal juhul võtab endale kodulooma, et oleks kellegi eest hoolitseda. Mõni hakkab oma üksinduse summutamiseks jooma. Jumal aga kutsub meid tõstma üles oma vaimsed kaitsed, looma uued tugevad suhted Jumalaga ning märkama  inimesi endi ümber, kes vajavad meie abi ja tuge. Ainult siis, kui me hakkame armastama, meid armastatakse ja me oleme vajalikud, tuleb õnn ka meie ellu. 

Üksinduse põhjus võib olla ka see, kui inimesel puudub või ta on kaotanud usu Jumalasse. Isegi siis, kui kõik kolm sotsiaalset kilpi on püsti, aga vaimsed on ära langenud või üldse puuduvad, hakkab inimene tundma end üksildasena. Ta ei saa aru, milles on asi. Tal on perekond, ta armastab, teda armastatakse, ta on nõutud ühiskonnas ja tööl, kuid ta tunneb mingit rahuldamatust ja üksildust. Nii juhtub seepärast, et tema sisemine nõudlus Jumala järele on jäänud tähelepanuta. Me oleme üles kutsutud, et tõstaksime kõik oma kilbid üles, et meie sisemise maailma ümber oleks kahekordne kaitse. Jumal kutsub meid olema õnnelikud, aktiivsed ja kasulikud teistele inimestele.

Arutelu on kirjutatud perekonsultandi ja kristliku psühholoogi Liidia Neikursi jutluse põhjal vene noorte talvelaagris „Mul on unistus”, millest kirjutasime Meie Aja märtsinumbris.