8. aprillil 2014. oli Tartus AKELi pastorite ja teiste evangeeliumitööliste järjekordne kokkutulek. Enne avapalvust kutsus AKELi esimees David Nõmmik üles tõstatama palveteemasid, mille pärast ka palvetati. Muu hulgas nimetati misjonitööd ja vajadust ärkamise järele. Kõige enam oli kõne all olukord Ukrainas, eriti aga Krimmis, kus koguduse tegevus on poliitilise olukorra tõttu tõsiselt häiritud. Meie tööliste hoiak oli, et Jumala lastena peame me üksteist armastama ja et meie ülesanne on kuulutada evangeeliumi sõltumata riigikorrast või poliitilisest olukorrast või muudest oludest kõikjal ja kõikidele.
Pärast palvust peetud ettekandes püstitas David küsimuse, mille igaüks peaks endale ise esitama: Mis ma pean tegema? Ta kasutas ettekandes prohvet Eliisa lugu (2Kn 6), Jeesuse nõuandeid ja õpetusi (Mt 7:13,14; Lk 12:13-21,31; Lk 18:18-23). Küsimus „Mis ma pean tegema?“ käib kõigi erinevate vajaduste kohta, mille ees me oleme, ja et õigesti toimida, vajame neile küsimustele vastuseid. Sellest lähtuvalt toimus vestlusring, kus igaüks rääkis midagi oma tööst ja probleemidest.
Pärast lõunat rääkis AKELi sekretär Ivo Käsk töölubadest, nendega kaasnevatest õigustest ja regulatsioonist. Seejärel jätkas David kaks kuud tagasi alustatud ja siis pooleli jäänud teemaga „Läbipaistvus ja vastutustundlikkus“, mis jäi pooleli ka seekord. Seekord käsitles ta käitumiskoodeksist järgmisi põhimõtteid: alandlikkus, ehedus, usaldusväärsus, lugupidamine ja aruandekohustus.
In English