Headus ja heldus

Avaldatud 17.4.2014, autor Mervi Cederström, allikas Meie Aeg

Meil kõigil on oma lemmikpiiblitekstid. Need, mida endale loeme, kui seisame silmitsi raskustega ning kui on vaja Jumala Sõna lohutust ja tuge. Minu jaoks on üheks selliseks ajatuks tekstiks psalm 23, olen seda vast varemgi maininud. See on üks tekst, mida endale erinevates olukordades uuesti ja uuesti loen ning alati toob see südamesse kindluse ja rahu. Eriti meeldib mulle see, kui mõni sõna või fraasike, mida olen endale sadu kordi lugenud, ühtäkki mind eriliselt kõnetab. Justnagu ei oleks ma neid sõnu enne lugenudki.

23. psalmis on üks fraas, mis on mind viimastel kuudel eriliselt saatnud. Need on sõnad „ainult headus ja heldus  järgivad mind kõik mu elupäevad“. Psalmist näib olevat kindel, et kuhu iganes ta läheb ja ükskõik millised on ettejuhtuvad olukorrad, on kaks jõudu – headus ja heldus, mis teda mitte kunagi maha ei jäta. Huvitav selle fraasi juures on see, et psalmist on kasutanud seal heebreakeelset sõna radaph, mis eestikeelses Piiblis on tõlgitud kui järgima. Vaadates selle heebreakeelse sõna kasutust teistes Vana Testamendi tekstides, avastame üllatusega, et sellel sõnal on terve hulk tähendusvarjundeid, seda on eesti keelde tõlgitud ka sõnadega taga ajama (1Ms 14:14), jälitama (Km 20:43), otsima (Js 51:1), lähenema (Ps 119:150), isegi taga kiusama (Ps 7:5). See on väga tugeva ja sügava tähendusega sõna, mis rõhutab selle tegevuse intensiivsust. See järgimine, millest psalmist meile räägib, ei ole mingi ebamäärane ja udune toiming – et vahel headus ja heldus saadavad meid, aga teinekord ei ole neid nähagi. Ei. See on pidev ja eesmärgipärane, sihikindel ja peagu et vägivaldne järgimine. Psalmist ütleb meile, et need kaks – Jumala headus ja Tema heldus – ei jäta meid maha, et nad ajavad meid taga nagu sõjavägi põgenevat vaenlast, et nad ei jää meist mitte ilmaski sammu võrra maha. Nad on nagu vari päikeselisel päeval, see lihtsalt ei ole võimalik, et nad järsku ära kaoksid või ära läheksid. Milline julgustav mõte! Suur 19. sajandi jutlustaja Charles Spurgeon on oma kommentaaris nimetanud headust ja heldust kaksikutest kaitseingliteks ja meie ihukaitsjateks, kes pidevalt ja tüdimatult meie kannul käivad. Selliste kaitseinglite varju all on hea elada ja toimetada, julgustav on teada, et meie elus ei tule ette ühtegi päeva, mil need kaks Jumala poolt saadetud „ihukaitsjat“ meiega ei oleks. Headus. Heldus. Üks piltlikult öeldes meie paremal käel, teine vasakul käel, pidevalt meid saatmas.

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et 23. psalmi võiks nimetada järgimise või järelkäimise psalmiks. Sest selle laulu esimene salm räägib samuti järelkäimisest. „Jehoova on mu karjane“ –  siin oleme lihtsalt meie need, kes on järelkäijad, meie oleme kari, kes kõnnib oma Karjase järel, kuhu iganes Ta ka meie ees ei läheks. Meie käime oma Jumala järel, headus ja heldus käivad meie järel. Ma olen kindel, et need kaks asja on lahutamatult ja olemuslikult seotud. Kui meie teame, kelle häält kuulda ja kelle kutsele järgneda, kui meie tunneme eksimatult ära oma Karjase hääle (ja Jeesus kinnitab, et me võime Tema hääle eksimatult teiste hulgast ära tunda), siis leiavad Tema ustavad kaitseinglid tee meieni. Ja nii, rivis üksteisele järgnedes, Karjane ees, meie Tema järel, headus ja heldus meie kannul, saavad tõeks 139. psalmi sõnad: „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.“ (Ps 139:5)

Soovin sulle, hea lugeja, et 23. salmi imelised sõnad ja julgustav tõde saaksid sinu elus reaalsuseks. Soovin, et sa näeksid igal päeval, ükskõik, kas elu on lihtne ja täis rõõmu või konarlik ja raske, et meil on keegi, kes pidevalt meie ees kõnnib, ja et meil on keegi, kes meist sammugi maha ei jää. Mu südamesoov on, et õpiksime neid järjest enam märkama, nii oma Karjast, kes meile teed näitab, kui ka Tema headust ja heldust, mis pidevalt meie elus avalduvad. Teinekord on neid raskem märgata, vahel on murekoorem või segadus hinges nii suur, et meie pilk kipub tuhmuma ja samm töntsiks jääma. Hoidkem eriliselt just nendel aegadel kinni 23. psalmi kinnitavatest sõnadest. Ärge kunagi unustage, et me ei kõnni oma teed üksinda. Meil on vägev saatjaskond – Karjane meie ees ja headus ning heldus meie järel! 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat