Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: „Kui te jääte
minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid
ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
Nad vastasid talle: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi
orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?”
Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks,
kes teeb pattu, on patu ori.
Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.
Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad. (Jh 8:31-36)
25 aastat tagasi, Vabariigi aastapäeva hommikul, 24. veebruaril 1989, heisati ENSV lipu asemel taas sinimustvalge rahvuslipp Pika Hermanni torni.
Vaatasin tookord seda sündmust telerist ja mind valdasid kahetised tunded. Ühest, välisest küljest, oli kõik ilus, Toompea oli jälle sinimustvalge lipu all. Teisest, sisulisest, ka juriidilisest küljest, kehtis võõras võim Eestis edasi. Juriidilise ja sisulise muutuse puudumist kinnitas minu jaoks tol hetkel asjaolu, et nimetatud päeval, 24. veebruaril 1989, olin ma parasjagu Nõukogude Armeest puhkusel ja pidin mõned päevad hiljem minema tagasi oma teenistuskohta teise NSV Liidu otsa, Vaikse ookeani rannikule. Juriidiline muutus toimus alles 2,5 aastat hiljem. Sisuline muutus kestab tänaseni ning tõenäoliselt jäävad okupatsiooni jäljed ja mõju kestma enamal või vähemal määral seni, kuni Jeesus tuleb.
Käesolevas, Eesti Vabariigi 96. aastapäevale pühendatud mõtiskluses tahan ma rääkida kahesuguse olemusega vabadusest. Vabadus on aegade algusest alates inimesi lummanud ja see lummus on ilmnenud kõikvõimalikes vormides, alates Aadama ja Eeva poolt valitud näilise, välise vabadusega. Kuid nende valik aheldas neid seespidiselt ja võttis ka selle välise, mis esialgu justkui tundus kätte tulevat.
Loetud evangeeliumitekstis vestleb Jeesus juutidega, kes temasse uskusid, just nimelt vabadusest. Ehkki Juudamaa oli Rooma maailmariigi poolt okupeeritud, kuulutasid Jeesuse vestluskaaslased uhkelt: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?” Kuigi Jeesus oleks võinud ajaloost neile vastupidiseid näiteid tuua, ei hakanud ta juutidega nende tasandil vaidlema, vaid rääkis patu orjusest ja sellest vabanemisest. Juudid rääkisid välisest, Jeesus aga sisemisest vabadusest.
Meil kõigil on südames soov vabaduse järele ja tõenäoliselt on igaühe ettekujutuses ideaalkuvand nii vabadusest kui ka selle olemusest. Aga mida sisaldab minu jaoks vabadus, millisena ma seda ette kujutan?
Ukrainas on peetud relvastatud võitlust vabaduse nimel. Iga päev oleme võinud kuulda ja vaadata uudistest sõjateateid. Selle kõige juures on jäänud natuke tahaplaanile üks nüanss, et Ukraina rahvas on suuresti kaheks jagunenud. Ukraina idaosa rahvastik on kas venestunud või lausa venelased ja sealpool on Ukraina praegusele valitsusele tunduvalt suurem toetus, kui riigi lääneosas.
Varasematel aegadel oli isepäise rahva kallal rohkem jõuvõtteid võimalik kasutada, tänase globalismi ajal on seda keerulisem teha, kuna info levib. Mul on õigus arvamusele, et Põhja-Koreas poleks mingeid mastaapseid rahutusi toimuda saanud, selleks on seal liiga vähe vabadust. Sama lugu oli ka Nõukogude Liiduga. Aga kas sellised vägivaldsed vabaduse väljendamise viisid on ka tegelikult vabadus? Ma pole poliitik ega oska teile öelda, milline oleks täna parim lahendus Ukraina rahva jaoks, et riigis rahu oleks. Nõukogude Liit on, tänu Jumalale, tänaseks ajalugu. Aga nimetatud Põhja-Korea, siis veel Kuuba, Vietnam, Iraak ja nii mõnigi riik veel on tänased näited tegeliku vabaduse puudumisest. Kusjuures alati polegi selge, kas rahva jaoks on parem väline, vormiline vabadus, türanniga riigi eesotsas või võõrvägede kohalolek.
Üldsõnaliselt öeldes peame me vabaduse all silmas enesemääramisõigust, sõltumatust, endale oluliste elu põhiväärtuste järele elamise õigust. Selle kõige eest võitlesid ka need, kes Jeesusele oma vabadusest ja vaba olemisest kuulutasid. Aga nende poliitiliste näidete järgi, mida ma esile tõin, võime vast isegi järeldada, et inimeste vabaduspüüdlused on teise tahu pealt vaadatuna alati mingil moel vabadust piiravad ja orjastavad.
Vabadus elada euroopalike standardite järgi hästi, tähendab oma sisu poolest raha orjamist. Vabadus valida erinevate võimaluste vahel võib tähendada valiku tegemist, teenida kas üht või teist isandat. Rääkimata veel sellest, et on küllalt inimesi, kes leiavad, et neil peab olema vabadus teistelt vabadust võtta.
Väikese rahva traagika on see, et teda üritatakse erinevate suuremate poliitiliste jõudude poolt oma eesmärgil ära kasutada. Eestlastel on veel küllalt eredalt mälus 2. Maailmasõja- ja okupatsiooniperioodi-aegsed sunnitud valikud. Minu sugulaste hulgas on nii Saksa kui Vene poolel sõdinuid, nii küüditatuid kui ka küüditajaid, kusjuures omad sunniti omi küüditama. Viimastel oli valikuvabadus: kas minna võõrvõimu esindajatega kaasa, sugulaste uksele pika tee teadet viima või koos nendega ise samuti külmale maale minna. Võib öelda, et sisemiselt olid veelgi vähem vabad need, keda teistelt vabadust võtma saadeti.
Jeesuse vestluskaaslasteks olevatel juutidel oli olemas väga tugev rahvuslik iseteadvus; veendumus, et nemad pole kunagi kedagi orjanud. Ja ometi kutsub Jeesus neid üles vabadusele. Kuid mitte sellisele vabadusele, millest selle poliitilist aspekti silmas pidades juttu oli. Jeesus ei kutsu oma kuulajaid üles vabadusvõitlusele ihu hävitajate vastu (Mt 10:28). Üleskutse sisu on vabadus Jeesuses, kes on Tõde.
Maailmas on palju poliitilist religioossust, mis on rakendatud inimeste poolt paika pandud väärtuste vankri ette. Sellise näilise vabadusesildi juurest tahab Jeesus juhtida inimest tõelise, sisulise vabaduse juurde. Vabaks kõigest, mis inimest patumaailmaga seob. See üleskutse tundub esialgu justkui natuke nagu kommunistlik, aga see ei sisalda karvavõrragi vägivalda ühiskondliku korra ümberkorraldamise eesmärgil. Muidu oleks see jälle mingit sorti ristisõja vorm. Jeesuse eesmärk on, et tema kuulajad leiaksid vabaduse patust. Kurjusest üksteise vastu, isekusest, kõigest, millega inimene mõtte, sõna või teoga võib patustada.
Jeesuse eesmärk oli ja on jätkuvalt inimese vabastamine pattu sisaldavast eluviisist. Jh 8:44 juhtis Jeesus oma vestluskaaslaste tähelepanu sellele, et nad on hoopis oma isast Kuradist ja tahavad teha oma isa himude järele, kes on mõrtsukas algusest peale. Neid, omast arust vabasid Aabrahami lapsi, end vähemalt selleks pidavaid Jeesuse kuulajaid ärritas see kõik lõpuks sedavõrd, et nad tahtsid taaskord teha oma niinimetatud isa himude järele ning võtsid maast kive, et Jeesust nendega visata (Jh 8:59).
Jeesus ei küsinud oma kuulajailt nende isa kohta, nagu Lutsu "Kevade's" Visakult küsiti. Ta pakkus neile vabadust. Tänagi ei küsi Jeesus inimestelt nende isa järele, vaid pakub sedasama, mida 2000 aastat tagasi. Inimeste asi on kas soovida enda vabastamist Poja läbi või sellest keelduda.
Jeesuse tegeles siin maailmas elades inimestega, mitte riigivalitsemise ja võimuküsimustega. Ta toetas, aitas julgustas ja parandas inimesi, astus iga üksiku inimese kaitseks välja. Ja ometi anti Jeesus Pilaatuse kätte võimuhaaramise, juutide kuningaks olemise soovi, süüdistusega ja Pilaatus mõistis teda ka selle alusel surma. Jeesuselt võeti väline vabadus ja isegi elu, aga ometi oli tal olemas sisemine vabadus. Vabadus oma elu anda ja seda jälle võtta (Jh 10:18).
Vabaduse olemus ei ole mitte ainult piiravate tegurite puudumine, vaid vabadus milleksi. Inimese unistustes pesitsev absoluutne vabadus on tegelikult olemas vaid valiku tegemise hetkel. Kui valik on tehtud, algab elamine sellest valikust tulenevas ja see ei pruugigi alati vabadus olla. Vabadus, mida Jeesus oma kuulajaile pakkus, oli poja staatus, vabadus olla Jumala pärija.
Vanas Roomas valvasid kõrgklassi, patriitside, laste järele ja hoolitsesid nende eest reeglina orjad. Neil orjadel oli õigus lapsi vajadusel ka keelata ja karistada. Ometi olid need väliselt justkui orjale allutatud lapsed vabad, nimetatud keelajad ja karistajad aga mitte.
See näitab, et vabadus on inimesest endast mitte sõltuvate väärtuste põhine. Soov määrata endale ise väärtused viib inimese juba lapsepõlvest alates kurja südame mõtlemise tõttu kiiresti patuorjuseni, millest Jeesus oma kuulajaid vabastada tahtis.
Eesti Vabariik vajab vabu inimesi. Kui tänaval ringi vaadata, näeme endi ümber orje, keda veetakse kas raha, madalate kirgede või meelelahutuse lõa otsas. Okupatsioonivõim pani inimesed rongidesse ja saatis kodumaalt minema. Täna minnakse vabatahtlikult, sest mujal pidavat parem olema.
Kuid Jeesuse sõnad kehtivad endiselt:
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks,
kes teeb pattu, on patu ori.
Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks.
Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.
Kas me oleme orjad või oleme pojad? Kas oleme sulased, kes rändavad ringi paremaid tingimusi otsides või oleme pärijad, kes võtavad vastu, mida Isa annab? Kas minu vabadus on väline, lehvivate lippude ja kõlavate sõnadega kaunistatud või on selle välise taga ka sisemine vabadus, Jumala Poja, Jeesuse Kristuse käest saadud vabadus?
In English