Ellen White’i roll õpetuste kujunemisel
Seitsmenda päeva adventistid usuvad, et Jumal kutsus Ellen White’i prohvetiteenistusse, mis oli olulise tähtsusega koguduse rajamisel ja algusaastatel. Tema nägemused ja prohvetlikud unenäod kestsid enam kui 70 aastat, 1844–1915. Need ilmutused olid kui parandav hääl, mis hoidis kogudust ja üksikuid inimesi piibelliku tõe juures. Ilmutused ei ole alus ühelegi adventistide põhiuskumusele, need pigem ühendasid usklikke ja rikastasid arusaamist Piiblist. Selline roll on selge läbi terve seitsmenda päeva adventistide koguduse doktrinaalse arengu.
Me näeme seda, vaadates ka kõige erilisemaid seitsmenda päeva adventistide koguduse õpetusi: pühamu ja hingamispäev ja nende seotus kolme ingli kuulutusega. Täiendavalt vaatame ka seda, millist rolli mängis Ellen White kümnise-õpetuse kujunemisel.
Taevane pühamu
Märtsis 1845 avaldas O. R. L. Crosier oma esimese artikli „Päevatõusul“, milles kirjutas, et Jeesus alustas oma teenistust taevase pühamu kõige pühamas paigas 22. oktoobril 1844. Ta arendas edasi mõtet suure lepituspäeva antitüübist pikas artiklis „Moosese seadus“, mis ilmus 7. veebruaril 1846, ajakirjas Day-Star Extra.1
Ellen White kinnitas tema arusaama, kui kirjutas 1847. aastal: „Issand [näitas] mulle enam kui aasta tagasi nägemuses, et vend Crosieril oli õige valgus pühamu puhastamise osas.“2 Kuigi Ellen White rikastas arusaamist taevasest pühamust, määratledes Jeesuse meie ülempreestrina, rajas sellele aluse Crosieri piibliuurimine.
Hingamispäev
Seitsmenda päeva hingamispäev jõudis adventistideni seitsmenda päeva baptistide mõjutusel. Rachel Oakes, seitsmenda päeva baptist New Hampshire’ist, jagas hingamispäeva ideed Frederick Wheeleriga. Wheeler mõjutas ilmselt T. M. Preble’d, kes kirjutas artikli ja traktaadi 1845. aasta veebruaris ja märtsis, mis tõid Joseph Batesi hingamispäeva juurde.3 Bates kirjutas oma olulise hingamispäeva-teemalise traktaadi „Seitsmenda päeva hingamispäev kui igavene märk“4 augustis 1846.
Vastabiellunud James ja Ellen White uurisid seda traktaati Piiblit lugedes ja said hingamispäevapidajateks. Ellen White ei saanud nägemust hingamispäeva kohta enne kui järgmisel aastal. Ta oli kuulnud enne traktaadi lugemist ka Batesi hingamispäevast rääkimas, kuid „ei tundnud selle olulisust“.5 Jumal ei andnud talle nägemust, et suunata teda hingamispäeva juurde, vaid ootas seni, kuni ta on uurinud Piiblit ja hakanud mõistma seda olulist õpetuslikku teemat.
Hingamispäev ja pühamu ühendatud
Kõige olulisem teoloogiline areng seitsmenda päeva adventistide koguduses ei olnud mitte hingamispäeva või taevase pühamu õpetus eraldi, vaid see, kuidas need kaks on seotud lõpuaja kuulutusega maailmale. 1847. aasta jaanuaris avaldas Joseph Bates traktaadi teise versiooni, milles tõi välja mõtte sellest, et hingamispäev on „käesoleva aja tõde“ või et sellel on vastavalt Ilmutusraamatu 11:19 ja 14:12 tähendus lõpuaja maailmale.
Ilmutuse 11:19 kirjeldab taevas avanenud templit, selle kõige pühamas paigas paistab lepingulaegas. Laekas on kümme käsku. Kolmeinglikuulutus kutsub kummardama Jumalat kui Loojat ja kirjeldab pühasid kui neid, kes „hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku“. Batesi jaoks oli hingamispäeval lõpuaja tähtsus, sest see oli seotud Jeesuse teenistusega kõige pühamas paigas.
Ellen White luges Batesi uut traktaati. 1847. aasta aprillis andis tema „Hingamispäeva auhiilguse nägemus“ visuaalse pildi Ilmutusraamatu 11:19 kohta ja kinnitas seda, mida Bates oli juba avaldanud. Nägemuses nägi ta Jeesust kõige pühamas paigas avamas lepingulaegast ning võtmas sealt käsulaudu. Kui Ta avas kaks kivitahvlit, siis Ellen White vaatas ja nägi „auhiilgust“ ümber neljanda käsu.6 Tema nägemus lisas olulise täienduse nende arusaamisele Piiblist. Ta nägi adventiste, kes „läksid edasi ja kuulutasid hingamispäeva täielikumalt“.
See kinnitav nägemus aitas ankurdada hingamispäeva eshatoloogilist tähtsust ja andis tõuke uuele evangeeliumikuulutamisele hingamispäeva kontekstis. See õpetus on oluline osa kolmeinglikuulutusest ja seitsmenda päeva adventistide koguduse evangeelse tegevuse teoloogilise vundamendi nurgakivi.
Me näeme, et seitsmenda päeva adventistide koguduse peamised õpetused – pühamu, hingamispäev ja nende kahe sulam evangeeliumi kuulutamisel – ei tugine mitte Ellen White’i nägemustele, vaid pigem hoolikale piibliuurimisele. Nägemustel oli kinnitav, korrigeeriv ja rikastav roll. Ellen White rõhutas alati, et adventistide usk ja praktika tugineb Piiblile, mitte tema nägemustele. Oma esimeses traktaadis 1851. aastal kirjutas ta: „Ma soovitan sulle, kallis lugeja, võtta Jumala Sõna oma usu ja elu mõõdupuuks. Selle sõna järgi mõistetakse meie üle kohut. Jumal on selles sõnas tõotanud anda nägemusi lõpuajaks, mis ei ole mitte usu uueks mõõdupuuks, vaid Tema rahva lohutamiseks ja parandamaks neid, kes eksivad Piibli tõest.“7
Kümnis
Kõik seitsmenda päeva adventistide koguduse põhiuskumused tulenevad põhjalikust piibliuurimisest, mitte ei pärine Ellen White’i nägemustest. Üks täiendav näide on kümnisest.
1858. aasta aprillis korraldas J. N. Andrews Battle Creekis Michigani osariigis piiblikursuse, et saada teada, kuidas tuleks evangeeliumitööd toetada.8 Selle tulemusel loodi 1859. aastal süstemaatilise heategevuse plaan, mis oli mõeldud regulaarseks toetamiseks.
Esimeseks juhtnööriks oli et vennad paneksid igal nädalal kõrvale 5–25 senti ja õed 2 kuni 10 senti. Sellele lisaks kutsuti neid, kellel oli varandust, andma igal nädalal 1–5 senti iga 100$ kohta. Kümnist selles plaanis ei mainitud.
Ellen White toetas süstemaatilise heategevuse plaani järgmiste sõnadega: „Jumal juhib oma rahvast süstemaatilise heategevuse plaani kaudu.“9 Aga Jumal ei korrigeerinud seda plaani, et see peegeldaks piibellikku kümnist läbi tema nägemuste. Täna kasutatavat kümnisesüsteemi ei rakendatud kuni 1876–1879. aastateni10. Siis kasutas Jumal prohvetiandi, et anda nõuandeid, kuidas kõige paremini kasutada kümnist selleks, et toetada evangeeliumitööd ja koguduse missiooni.
Nägemused olid taas mõeldud kinnitamiseks, parandamiseks ja rikastamiseks, kuid mitte loomiseks. Jumal ootas, kuni Tema kogudus leidis põhimõtte Piiblist. Adventistidel on vaja ehitada oma usk Piibli alusele, mitte saada kiiresti õigeid vaateid läbi prohvetlike nägemuste.
Me võime olla tänulikud selle eest, kuidas Ellen White’i prohvetlik teenistus adventteoloogia arengusse lõimiti. Üks neist märkidest, mis tõendab tema prohvetlikkuse tõelisust, oli tema keskendumine Pühakirjale. Jumal kasutas prohvetiandi selleks, et julgustada, kinnitada, parandada ja rikastada seitsmenda päeva adventistide põhiuskumusi. Piibel jääb kogu õpetuse aluseks ja läbi hoolika piibliuurimise (ning mitte läbi nägemuste) on Jumal toonud seitsmenda päeva adventistid nende põhiuskumuste juurde, millest me nüüd rõõmustame ja mida jagame kogu maailmaga.
Merlin D. Burt on Ellen White’i pärandi hooldusnõukogu Berrien Springsi harukontori direktor.
Ajakirjast Adventist World (september 2013 lk 24-25) tõlkinud Jaanus-Janari Kogerma
1 O.R.L Crosier ja F.B. Hahn, „Day-Dawn“, ilmus ajakirja Ontario Messenger viimasel lehel 26. märts 1846; O.R.L Crosier, „The Law of Moses“ ajakirjas Day-Star Extra 7. veebruar, 1846
2 Ellen G. White’i kiri Eli Curtisele, 21. aprillil 1847, James White’i raamatus „A Word to the „Little Flock““ (Brunswick, Maine: James White, 1847) lk 12.
3 Thomas M. Preble, The Sabbath, Review and Herald, 23. august 1870, taasavaldatud traktaadist Hope of Israel; Tract, Showing That the Seventh Day Should be Observerd as the Sabbath, Instead of the First Day; „According to the Commandment“ (Nashua, N.H. Murray and Kimball, 1845).
4 Joseph Bates, The Seventh Day Sabbath, A Perpetual Sign, From the Beginning to the Entering Into the Gates of the Goly City, According to the Commandment (New Bedford, Mass.: Benjamin Lindsey, 1846).
5 Ellen G. White, Testimonies for the Church (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1948) vol. 1, lk 75,76.
6 Ellen G. White, Early Writings(Washington D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1882), lk 33.
7 Samas, lk 78
8 John N. Loughborough, The Church, Its Order, Organization, and Discipline, lk 107.
9 E.G. White, Testimonies for the Church, vol. 1, lk 19.
10 D.M. Canright, „Systematic Benevolence, or the Bible Plan of Supporting the Ministry“, Review and Herald, 17. veebruar 1876; „Systematic Benevolence,“ Review and Herald, 12. detsember 1878
In English