Ilmutuseraamatus öeldakse Jumala päästetute kohta, et „need on need, kes järgivad Talle, kuhu ta iganes läheb“ (Ilm 14:4).
Ükskord, kui Jeesus oli oma jüngritega paati astumas, tuli üks kirjatundja Tema juurde ja ütles: „Õpetaja, ma tahan Sulle järgneda, kuhu Sa ka iganes läheksid!“ (Mt 8:19) Selline tõsine ja üllas soov. Just selline, mis iseloomustab neid, kes kord seisavad päästetute hulgas. Et teda on tutvustatud kirjatundjana, ehk soovis ta järgida Jeesust Tema õpetuse pärast? Jeesus andis talle mõista, et Tema järgimine on enamat, kui õpetusest huvitatud olemine: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna.“ (Mt 8:20)
Millises formaadis on meie Jeesuse järgimine? Kas puhtalt intellektuaalne nõustumine? Kas selle kirjatundja asemel olles oleks Jeesuse vastus meid heidutanud? Ilmselt oleme mõelnud ühele ja teisele asjale, mis takistavad meil käimast tihkemalt Jeesuse järel. Ja tõenäoliselt lükkame teatavat otsustamist edasi ning tunneme end süüdigi. Nii mõneski asjas ehk loodame, et asjad lahenevad ise, mingid takistused lihtsalt lõpevad loomulikult. Paljud tegemised tunduvad nii pakilised või tundub, et on väga oluline, et just meie seda teeme ning meie meelest ei tuleks selle koha pealt läbilõikamine kõne allagi. Ilmselt just selliste valikute radikaalsust ilmestab Jeesuse vastus ühele teisele jüngrile, kes ütles Jeesusele: „„Issand, luba mul enne minna matma oma isa!“ Aga Jeesus vastas talle: „Järgne mulle ja lase surnuil oma surnuid matta!““ (Mt 8:21,22) Millised meie takistustest oleksid sellised, mis paneksid Jeesuse järele mõtlema ja ütlema: „Olgu, oleks et isa matmine, aga et see – no siis küll! Võta minuga ühendust, kui sa sellega valmis oled.“?
Elu on üürike ja võimalused kaovad – olulisi otsuseid on vaja vastu võtta parem varem kui hiljem. Inimestena oleme kõik ühesugused: me kaalume oma inimlikke võimalusi elus – suhted, asjad, tegemised, ning meil on kahju minna lasta. Kui oleme tegusad inimesed, on meil uueks aastaks ilmselt ka päris palju vahvaid plaane.
Üks minu lemmikdefinitsioone Jeesuse järgimisest pärineb Bill Hybelsilt, kes kirjutab oma raamatus „Too busy not to pray. Slowing down to be with God“ (Liiga hõivatud, et mitte palvetada. Kiiruse maha võtmine, et olla Jumalaga lk 122): “Tõeline kristlus ei ole õppida ära komplekt õpetusi, et siis astuda inimeste rongkäiku, kes kõik marsivad sama teed. /../ See on kõndimine – üleloomulik kõndimine elava, jõulise, suhtleva Jumalaga. Nõnda siis on kristliku elu südameks ja hingeks õppida kuulma Jumala häält ning arendada välja julgus teha, mida Ta meile ütleb.”
Usk Jeesusesse ei ole vaid intellektuaalne otsus ja veendumus tõekspidamistes. Ühel hetkel, varem või hiljem, puudutab see meid sügavaimal ja emotsionaalsemail viisil. Lihtsalt osalemise ja pühendumise vahe on nagu muna- ja veiselihavõileivaga: kana osales selles, aga lehm pühendus.
Kui oleme lahti lasknud ja pühendunud, siis võime juba küsida ka, mis edasi saab ja mis muude asjadega saab.
Peetrus oli tihkelt Jeesuse järele tulnud ja kui ükskord oli juttu kõige jätmisest Jumala riigi pärast, siis ta küsis Jeesuselt: „“Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud Sulle. Mis siis meile saab?“ Aga Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma. Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.“ (Mt 19:27-29)
Uue aasta algus on eriline aeg võtta kiirust maha ja palvetada oma elu pärast ning vaagida takistusi, mille pärast meil veel on raske järgida Jeesust, „kuhu Ta iganes läheb“. Milline peaks olema meie järgmine samm või hoopis läbilõige?
Ivo Käsk on Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse Eesti liidu peasekretär
In English