Trans-Euroopa divisjoni (TED) nõukogu 2013. aasta aastakoosolekul tuli ettekandmisele ja arutamisele TEDi piibliuurimise komisjoni poolt koostatud aruanne ordinatsiooni teoloogiast.
Mahukas ja põhjalik aruanne koosneb 730 leheküljest ning vastab väga paljudele ordinatsiooni puudutavatele küsimustele, mis esitati kõigile divisjonidele üle maailma. Lisaks naiste ordineerimisele leiavad käsitlemist erinevad teemad nagu Piibli hermeneutika, Piibli õpetused ordinatsioonist, koguduse tööst ja ametikohtadest, terminoloogia, rituaalid, käte pealepanemise tähenduslikkus, ordinatsiooni Uue Testamendi aja järgne areng, suuremate kristlike kirikute arusaam ordinatsioonist ning selle rakendamine, ordinatsiooni algus ja areng Seitsmenda Päeva Adventistide koguduses ning Ellen White’i vaatenurk ordinatsioonile. Kahetunnise arutelu lõpus hääletasid nõukogu liikmed salajasel hääletusel ühehäälselt selle poolt, et saata raport edasi SPA ülemaailmse koguduse ordinatsiooniteoloogia uurimiskomisjonile, mis koguneb 21.–25. jaanuaril 2014.
Bertil Wiklander, TEDi president ja piibliuurimise komisjoni esimees, on uurimistööga tihedalt seotud ja kommenteeris nõukogu otsust nii: „On selge, et kogudusejuhid Trans-Euroopa divisjoni tööpiirkonnas soovivad ordinatsiooni kui terviku põhjalikku ülevaatamist ning kaasava ja sooliste erisusteta kogudusetöö rakendamist. Töötasime selle aruande kallal 19 kuud ning oleme hämmastunud selle üle, mida avastasime Piiblist ja erinevatest ajalooallikatest. Raport toob välja head põhjused, miks kogudus peaks oma tegevuse tavad üle vaatama, et need viia paremasse kooskõlla Piibliga. Samas me mõistame, et meie panus on vaid üks paljudest ning ootame juba võimalust jätkata üheskoos ülemaailmse kogudusega tööd piibellike lahenduste otsimisel, säilitades ühist eesmärki.“
Raport on osa ülemaailmse adventkoguduse uurimusest ordinatsiooniteoloogiast. Sellele pandi hääletuse teel algus 2010. aasta peakonverentsi töökoosolekul ning protsess leidis heakskiidu 2011. aasta oktoobris. Kõigil peakonverentsi kolmeteistkümnel divisjonil paluti uurida ordinatsiooniküsimust ning esitada asjakohased ettepanekud peakonverentsi piibliuurimise instituudile. Sealt saadetakse need edasi ordinatsiooniteoloogia uurimiskomisjonile, millel on palutud panna kokku ettepanekud peakonverentsile. Peakonverentsi 2014. aasta aastakoosolekul otsustatakse, milliseid nendest soovitustest esitatakse peakonverentsi töökoosolekule 2015. aastal
Lisaks üksikasjalikule ordinatsiooni põhitahkude eksegeetilisele ja ajaloolisele uurimusele esitab Trans-Euroopa divisjoni aruanne ka järgnevad kaksteist ettepanekut:
A. SUUNDUDA PIIBELLIKU KÕIGI USKLIKE PREESTERKONNA POOLE:
1. Keskenduda Jumala missioonile ning kõigi teenijarollile maailma päästmise eesmärgil
Kogu ordinatsiooni teemat tuleks vaadelda ning meie terminoloogiat määratleda kontekstis, mille raamideks on 1. Moosese 1–2 kirjeldatud Jumala kui Looja eesmärk maailmale ning Ilmutuse 21–22 esitatud lõpuaja nägemus. See annab uue elu õpetusele kõigi usklike preesterkonnast ning inspireeritud piibellikule teoloogiale misjonist, kogudusest ja teenimisest. See annab ka teoloogilise aluse kõigi koguduseliikmete kasutamisel misjonitöös.
2. Kaotada praegune erinevus vaimulike ja lihtliikmete ning erinevate ordinatsiooniastmete vahel
Soovitame, et kogudus võtaks vastu tõeliselt piibellikud põhimõtted ning vabastaks end jätkuvast sõltuvusest „Rooma“ tegevustavadest, tehes näiteks järgmist:
(a) leida viise, kuidas lihtliikmeid nähtavalt kaasata ordineerimistalituse läbiviimisele (teoloogiliselt on lihtliikmed kaasatud, kuna kogudus annab ordineeritud pastoritele autoriteedi; samuti osalevad lihtliikmed liidu/uniooni nõukogu töös, mis langetab otsuse pastori ordineerimiseks);
(b) kaotada arusaam „(apostellikust) järjepidevusest (suktsessioonist)“;
(c) kaotada olemasolevad vahed vaimulikkonna ja lihtliikmeskonna vahel ning arusaam, et ordineeritud vaimulikkond moodustab eraldiseisva liikmete klassi, kes on tõstetud teistest kõrgema staatusega positsioonile;
(d) kaotada ordinatsiooniastmed (nii ülemaailmses kui kohalikus) koguduses töötavate „teenijate“ vahel ning pigem rakendada ühtset arusaama teenimisest, millega kaasnevad erinevad kohustused ja vastutus, mis on välja toodud kirjalikus tööloas;
(e) kaotada erinevate ametite pisierinevused – näiteks erinevused ordineerimata ja ordineeritud pastori, ordineerimata pastori ja ordineeritud kohaliku koguduse vanema, ordineeritud pastori ja kogudusevanema vahel jne;
(f) tunnistada, et ei ole olemas piibellikku korraldust ordineerida kedagi käte pealepanemise kaudu ning et ei leidu ühest piibellikku reeglit selles osas, kuidas seada juht kristlikus koguduses ametisse.
3. Kaasav kogudusetöö
Kus kultuuriliselt sobilik, peaks kogudus lubama kaasavat ja sooneutraalset kogudusetööd, mis tähendab, et töölubasid väljastatakse võrdsetel alustel nii meestele kui naistele kõigi ametite jaoks, mis nõuavad ordinatsiooni. Nendeks on praegu
pastor, kogudusevanem ja diakon/diakoniss. See tähendab, et kogudus kaotab kõik kogudust teenivaid ameteid puudutavad soolised erisused oma tööjuhises ning täidab seega piibellikku eesmärki, mis on välja toodud tööjuhise punktis BA 55 „Inimsuhete“ teemas.
Kui seda ei ole võimalik korraga ülemaailmselt rakendada, peaks kogudus seda võimaldama paikades, kus unioonid/divisjonid selleks luba paluvad. See võib tähendada, et ühe riigi antud ordinatsiooni ülemaailmse tunnustamise punkt tööjuhises tuleb ümber sõnastada nii, et ordineeritud pastori töötõendi kehtivus sõltub vastuvõtva divisjoni/uniooni/liidu heakskiidust.
4. Ettepanek peakonverentsi 2015. aasta töökoosolekuks
Soovitame, et peakonverentsi 2015. aasta töökoosolekule esitataks heakskiitmiseks ettepanek tööjuhiste muutmiseks, selliselt et unioonidel, kui selle uniooni peakoosolekul ja divisjoni nõukogus on hääletatud selle poolt, lubataks rakendada ühetaolist pastoraalset tööd, mis kaotaks igasugused soolised erinevused selle uniooni territooriumil tehtavas töös.
5. Harida liikmeid ordinatsiooniteoloogia ja praktika osas
Kogudus peaks jätkama ordinatsiooni piibelliku teoloogia arendamist. Oma uurimusele tuginedes soovitame kogudustel tungivalt sellega jätkata oluliselt üksikasjalikumalt kui praegusel ajal ordinatsiooniteoloogia uurimiskomisjonis koostatavas lühikeses ühisavalduses. Sellega koos tuleks organiseeritult ja sihipäraselt püüda harida koguduseliikmeid nii ordinatsiooni piibelliku aluse osas kui selles, mida seitsmenda päeva adventistid selle kohta Piibli kui meie elu ja tegevuse ainsa autoriteedi põhjal usuvad.
Koguduseliikmeid tuleks jätkuvalt harida Jumala missiooni, koguduse tähenduse ja ordinatsiooni teemadel. See on eriti oluline neile uutele liikmetele, kes kogudusega liitumisel on roomakatoliku või õigeusu taustaga. Roomakatoliku kirikul on laialdased katehheetilised õpetused vaimulikuseisuse(ordinatsiooni) kohta, mis on üks seitsmest sakramendist ja paneb aluse preesterlusele ning õigusele otsustada inimese pääsemise või hukkamõistu üle. Vaimulikuseisuse astmed on välja toodud isegi lühikestes ja populaarsetes katoliku katekismustes, kuid Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus ei räägi peaaegu mitte midagi ordinatsiooni kohta. Sellise materjali puudumine on tekitanud kõrvalekaldeid ja põhjendamatuid traditsioone, mis omakorda kujundavad liikmete arvamust nii ordinatsioonist üldisemalt kui ka naiste ordineerimisest. Valdav osa liikmetest ei tea, mida koguduse tööjuhis sellest räägib ning praegusel kujul on sealtoodu ka ebapiisav.
B. VÄHENDADA TSEREMONIAALSET RÕHUASETUST
6. Leida sobivaim terminoloogia
Kogudus peaks hoolikalt kaaluma, kui mõistlik on kasutada terminit „ordinatsioon“, mis on mitmetimõistetav ja laetud katoliku kirikust ja erinevatest protestantlikest kogudustest tulenevate tähendustega, mis ei ole piibellikud ning ajavad segadusse teistest kogudustest meie kogudusega liitunuid. Ordinatsiooni mõiste juured, mis ulatuvad paganliku Rooma impeeriumi juhtimistavadesse, selle seadustesse ja ebajumalateenistusse ning Tertullianuse, Cyprianuse ja nende järgijate edendatud väärasse kristlikku teoloogiasse, panevad seitsmenda päeva adventisti selles mõistes kahtlema ning muudavad selle kasutuse ebamugavaks. Soovitame, et eelistataks kasutada piibellikule teoloogiale lähedasemaid mõisteid nagu „ametisse määrama“, „ametisse kutsuma“, „ametisse pühendama“. Kui traditsiooni tõttu otsustatakse jätta kasutusse „ordinatsioon“ kui koguduses kasutatav tehniline termin, tuleks kindlasti tähele panna, et igas maailma keeles võib leida „ordinatsiooni“ mõistele viitamiseks erinevaid viise, mis ei vasta täpselt ingliskeelsele mõistele ordination ega ladinakeelsele sõnale ordinatio. Kreeka adventistid näiteks kasutavad tavakasutuses olevat kreekakeelset sõna cheirotoneo, mis esineb ka Apostlite tegude 14:23. Erinevatest keeltest võib tuua palju erinevaid näiteid ning kogudus peaks tunnustama uniooni soovi valida kohalikus keeles kasutamiseks paremad väljendid kui „ordinatsioon“ või „ordineerima“.
7. Kaotada rituaalne ja pühitsev olemus
Nähes, kuidas „ordinatsiooni“ käsitletakse Uues Testamendis (kust peaksime otsima juhtnööre kristliku koguduse tööks), teeme ettepaneku oluliselt vähendada ordineerimise rituaalset ja pühitsevat olemust, selle umbmäärast segu kellelegi Püha Vaimu, tööks vajalike andide või kirikliku autoriteedi andmisest – ning selline olemus juhistest ja praktikast täiesti kaotada.
8. Muuta valikuliseks käte pealepanemise teenistus
Kuigi ametisse määramise tseremoonia on koguduse elus vajalik ja positiivse mõjuga, soovitame, et käte pealepanemine võiks olla selle teenistuse vabatahtlikuks osaks. Uues Testamendis ei ole kusagil selgesõnaliselt räägitud apostlite, teenijate/pastorite ega ülemate/vanemate ordineerimisest käte pealepanemisega. Nende ametite puhul eksisteerib aga kindel piibellik alus rääkimaks ametisse „määramisest (seadmisest)“.
9. Rõhutada Jumala õnnistust ja praktilisi külgi
Me teeme ettepaneku asetada ordineerimistalitusel rõhk ordineeritava isiku avalikule tunnustamisele, kogudusepoolsele kinnitusele sellest, et ordineeritaval on kutse Jumalalt ning ta soovib pühenduda Kristuse ja koguduse teenimisele, sellele, et kogudus tunnustab ordineeritavat õpetaja, jutlustaja ja vaimuliku juhina, ning Jumala õnnistuste palumisele.
10. Vaadata üle, kes peaks koguduses olema ordineeritud
Tuleks korraldada eraldi uurimus selle kohta, milline on piibellik alus mõningatesse koguduse ametitesse ordineerimiseks ja mitteordineerimisel teistesse. Koguduse kõigi ametikohtade täitjad on Jumala teenijad, kuid Piibel ei määratle täpselt, kes on „ordineeritud“ ja kes mitte. Kõik ametnikud nii kohalikes kogudustes, liitudes, unioonides kui peakonverentsis vajavad tööd alustades oma ülesannetesse seadmist. See on praktiline ja julgustav, kuid ainult pastori, kogudusevanema ja diakoni/diakonissi ordineerimise piibellik alus väga kesine.
C. MUUD ETTEPANEKUD
11. Lahutada ordinatsiooni organisatsiooni valitavast juhikohast
Selgem vahe tuleks teha ordinatsiooni (nt ordineeritud pastori tööloa) ja juhtide valimise vahele koguduse tavapärastele ametikohtadele misjonipõllul, liidus, unioonis, divisjonis ja peakonverentsis. Pastorite ordineerimine peaks olema seotud Jumala sõna teenimisega (Apostlite teod 6:2), mitte administratiivsete ametikohtadega. Kui ordineeritud pastor valitakse koguduse organisatsioonis juhikohale, on tegu pastoritööst erineva ülesandega (kuigi mõned funktsioonid võivad kattuda). Pastori tööloa omamine võib kindlasti olla juhiks valitu väärtuseks, kuid oma teoloogias ja tööjuhistes peaks kogudus tagama nende kahe eraldamise, nii et ordinatsioon ei oleks automaatselt seotud administratiivse või organisatoorse juhtimisega.
12. Parandada pastorite koolitamist, haridust ja ordineerimiseks ettevalmistamist ning selgitada vastavaid protsesse, nõudeid ja kutseoskusi
Teeme ettepaneku, et käesoleva uurimuse alusel täpsustaks kogudus pastoraalse hariduse ja väljaõppe protsessi ja nõudeid ning looks paremaid vahendeid, mille abil uurida, hinnata ja arendada ordineeritava isiku kutsesobivust.
In English