Matkamine on üks põnevamaid vaba aja veetmise viise, mida mina tean. Olen hästi kursis, et matkamisega on tegeletud juba ammu enne mind, aga kuidas täpselt see asi käis, ei teadnud ma enne, kui lugesin Mall Kaaveri raamatut “Rännuteed, kaaslased ja Abikäsi”.
Esimene emotsioon, mis sellest tekkis, oli rõõmus äratundmine, et see on tõesti üks igivana traditsioon adventistide hulgas. Raamatu esimestes peatükkides ei öelnud väga paljud nimed mulle mitte midagi (kui enda ema ja mõned iginoored matkasellid välja arvata), aga mida lõpupoole, seda rohkem tekkis nimesid, keda ka mina oma varasest noorusest mäletan kui noori täiskasvanuid. Seega on seltskond aastakümnete jooksul vahetunud, aga traditsioon ikka püsinud.
On siiski asju, mis tänapäeval ja 80ndatel matkates on väga erinevad. Mõtlesin pikalt, milline tuvastatud erinevus seada esikohale, ja otsustasin kõigepealt välja tuua ühe väga põhimõttelise erinevuse, mis eristab tänast põlvkonda varasematest ja seda mitte ainult matkates. Nimelt peab tänapäeval olema kõik efektiivne, kontsentreeritud. Inimesed soovivad matkale tulles saada järjest erinevat laadi elamusi, mida tugevamaid, seda parem. Raamatut lugedes jääb mulje, et vanasti suutis ka rahulikum miljöö piisavalt tähelepanu köita ja mõne päeva tegidki eriliseks külastus õunaaeda, järves ujumas käimine ja koos lõkke ümber laulmine.
Teine suur erinevus on kindlasti matkadistsipliin. On üsna hämmastav lugeda, kui loomulikuks matka osaks olid igahommikused rivistused, võimlemised, lipu heiskamised ja maha võtmised jms. Olen küll väga noorena käinud ka matkadel, kus tuli hommikvõimlemist teha, aga rivistust ja lipu heiskamist pole minu silmad küll näinud. Samas on ka tänapäeval matkadel kord ja distsipliin oluline. Kellaaegadest tuleb kinni pidada ja oma kohustusi täita, kuid individuaalset vabadust otsustada, kas midagi teha või mitte, on palju rohkem. Tänapäeval on iseenesestmõistetav, et matkajuht peab igat oma korraldust suutma hästi põhjendada, sest vastasel korral võib grupp otsustada hoopis teisiti käituda. Mõnest raamatus kirjeldatud episoodist aga nähtub, et tollal ei toimunud mingit avalikku tõsiseltvõetavat vastuseisu ebapopulaarsetele otsustele.
Veel on erinevusi selles, mis on seadusega lubatud ja mis mitte. Kui üldiselt võiks arvata, et tänapäeval kaitseb igameheõigus matkajat ja vabadusi on rohkem, siis teatud küsimustes on asjad arenenud ka vastupidises suunas. Vabadusi on tõesti rohkem selles osas, et võime matkata avalikult kristlastena ja võimalusel ka oma usust tunnistada. Samas on eraomandi kaitse piiranud matkaradu ja surunud võimalikud marsruudid rahvusparkidesse ja riigimaadele. Seal on küll RMK teinud suurepärast tööd, et tekitada huvitavaid matkaradu, taskukohaseid ööbimis- ja telkimisvõimalusi ja ohutuid lõkkeplatse, kuid teiselt poolt pole võimalust ennast päris metsikus looduses laagrisse seada.
Kui ülalkirjeldatud muudatused on aset leidnud väga pika aja jooksul tasa ja targu, siis on ka üks valdkond, mis on tundmatuseni muutunud just viimase 3–4 aasta jooksul. Selleks on matkavarustus. Tõsi, uut moodi matkakotid on kasutusel olnud küll juba mõnda aega, aga umbes poole oma matkajakarjäärist olen minagi veel läbi teinud vana hea Ermakiga. Lisaks kottidele on aga jõudnud laialdasse kasutusse hulk varustust, mida 80ndatel polnud veel olemaski ja 90ndatel olid seda saanud võib-olla katsetada sõjaväe eriüksused. Pealaest jalatallani on võimalik ennast mässida igasugustesse kõrgtehnoloogilistesse kangastesse, mis panevad matkaja ennast tundma peaaegu igasugustes ilmaoludes nii, nagu lesiks elutoa diivanil. Seda muidugi juhul, kui rahakott lubab.
Tänapäeva matkaja ei tee ka lõket enam selleks, et toitu valmistada, vaid üksnes selleks, et tulekuma nautida. Toit valmib gaasi- või bensiinipõletitel mõne minutiga. Korraga susistab oma nurgas mitu gruppi matkajaid, sest ühest potist saab söönuks 2–4 inimest. Erinevad on ka toitumiseelistused – on neid, kes ei suuda nii karmides tingimustes läbi ajada ilma lihata, teised jälle on taimetoitlased, osa ei kannata teatud maitseaineid ja mõned kardavad E-aineid. Nii ongi üsna keeruline ühises pajas lõkke peal toitu valmistada.
Kui menüüsse sisuliselt kiigata, on matkatoidud üllatavalt sarnased tol ajal tehtuga. Võib-olla on ka siin tänapäeva elu lihtsam, sest kuivainete ja konservide valik on suurem, kuid nii nagu tollalgi, oleme meiegi metsa alt korjatud ande kasutanud söögi sees ja põhitoiduse annavad ikka erinevad pudrud ja sinna pealegi käivad ikka samad asjad. Väga populaarne on meie matkadel olnud müsli, mida vana aja toidukirjeldustes ma tähele ei pannud.
Kuigi võiks arvata, et vanasti oli kogu elu-olu palju askeetlikum kui tänapäeva matkadel, siis tugevat kinnitust ma sellele ei saanud. Ka vanasti toimus päris palju „sohi tegemist“ selles mõttes, et toitu toodi poole matka pealt auto või mootorrattaga juurde või käidi poes, oli matku, kus ööbiti majades ja toitu valmistati pliidil, teatud teelõigud reisiti autole hääletades või bussiga jne. Küll aga ei tundu vana aja naispere olevat olnud nii ahastuses selle tõttu, et iga päev juukseid pesta ei saa.
Raske on võrrelda õhkkonda matkadel siis ja tänapäeval. Tean seda, et meil on olnud väga lõbus ja tundub, et matkadel nalja jätkus ja jäi üle ka siis, kui mind veel polnud olemaski. Sarnane on seegi, et matkadel pole palju aega niisama lebotamiseks, nagu tänapäeval öeldakse. Kui kusagil pikemalt peatume, siis oleme ka laulnud, uurinud Piiblit, teinud maastikumänge ja viktoriine. Raamatut lugedes jääb mulje, et võib-olla oli seda kõike toona siiski pisut rohkem, kuigi see mulje võib tulla ka sellest, et ülevaatesse just taolised tipphetked kirja jõuavadki. Mis laulmisesse puutub, siis seda on küll just viimasel ajal minu arust vähemaks jäänud.
Siiski on üks fenomenaalne laul, mis ka täisulatuses Mall Kaaveri raamatus on kirja pandud. See on „Õhtupäike“. Ja tõesti, seda laulsid minu vanemad (võib-olla ka nende vanemad) ja laulsime seda ka viimasel talvematkal aastal 2013 hingamispäeva tervitamiseks. Usun, et see polnud ka mitte viimane kord ja seni, kuni kestavad õhtused päikeseloojangud meie Maal, leidub ka noori, kes seda kauni looduse keskel lauluga tähistavad, pidades meeles, et „seal ülal on üks suurem valgus, mis kõik taevaruumid valgustab“.
Tanis Kulp on Põltsamaa adventkoguduse liige
Mall Kaaveri raamatut “Rännuteed, kaaslased ja Abikäsi” küsi oma koguduse kirjandusletist või otsi e-poest.
In English