Lugesin seda raamatut esimest korda eelmisel suvel – ja kui alustasin, ei suutnud enne lõpetamist käest ära panna. Selle raamatu süžee on köitev. Lugu algab mitmepäevasest matkast USAs Oregoni osariigis ühes suures looduspargis, mille Mackenzie Allen Phillips võtab ette oma teismeliste tütre ja pojaga ja pisitütre Missyga. Ühel hommikul lähevad Mackenzie suuremad lapsed paadiga sõitma ja paat läheb ümber. Isa ruttab muidugi appi, jättes Missy hetkeks lõkke juurde tähelepanuta. Kui Mackenzie lõpuks sinna tagasi jõuab, kuhu ta oli Missy jätnud, pole pisitütart kusagil. Sel kohal tuleb appi politsei. Otsides Missy jälgi, kuuleb Mackenzie, et oli nähtud, kuidas üks mees oli viinud väikese punase kleidiga tüdruku oma autoga ära. See mees osutub Missy röövijaks – sarimõrvariks, kes on tapnud juba mitu väikest tüdrukut. Missy jäljed viivad ühte vanasse mahajäetud majja pargi sügaval sisemuses, kust politsei leiab põrandalt vereloigu ja Missy punase kleidikese. Missy keha ei leita.
Tagasi koju naastes on leinav Mackenzie muutunud. Jumalakartlikust ja muhedast mehest sai mees, kes on kibestunud ja vihane Jumala peale. Vanem tütar elas sündmusi eriti raskelt üle, kuna ta seostas paadiõnnetust Missy tähelepanuta jätmise ja seega ka kadumisega. Kord ühtne Phillips’i perekond oli muutunud killustunud ja konfliktseks. Kuni ühe erilise päevani külmal talveõhtul mitu aastat pärast kirjeldatud sündmusi, kui Mackenzie leidis postkastist kirja, milles teda kutsuti tagasi hütti, kust ta oli leidnud pisitütre kleidi. Kirjale oli alla kirjutanud keegi “Papa”. Papa on Mackenzie naise hellitlev nimi Jumala kohta. Mackenzie otsustas hütti tagasi minna, üksi. Ja mis ta hütist leidis, oli midagi täiesti ootamatut. Kas tegelikkuses või unes, aga hütt moondus Mackenzie silme all toredaks majaks suvelooduses. Majas kohtus ta kolme inimesega – ühe koguka ja rõõmsameelse mustanahalise naisega, kes Mackenzie’le maitsvaid eineid valmistas ja kohvi keetis; ühe tõmmu Lähis-Ida päritolu mehega, kes peab puusepa ametit; ja idamaise välimusega väikese naisega, kes nii sillerdas ja säras, et teda oli lausa raske vaadata. Mackenzie nägemus paistis kestvat mitu päeva ja tal oli mitmeid huvitavaid vestlusi nende inimestega. Kes on need olevused? Raamatus on mustanahaline naisterahvas Jumala (Isa) kehastus, sillerdav naisterahvas on Püha Vaim ja Lähis-Idast pärinev puusepp pole keegi muu kui Jeesus. Nende kolme eesmärgiks on Mackenzie Jumala-suhet uuendada ja aidata tal aru saada, kus oli Jumal, kui väike Missy mõrvati ehk kuidas sai armastav Jumal lubada sellisel õudusel sündida.
“Shack’i” sügavam teema on andeksandmine. Mackenzie’l pole kõige raskem andeks anda mitte Missy mõrvarile, kes saab raamatus kinni peetud ja trellide taha pandud. Mackenzie ei suuda andestada Jumalale endale, kes oleks võinud ju toimunu ära hoida, aga millegipärast ei teinud seda. Et aidata Mackenzie’l aru saada tema enda sisevõitlusest, ja lõpuks ka Jumalale andestamiseni jõuda, viib raamat Mackenzie nägemuses kohtujumalanna Sophia juurde. Sophia aitab Mackenzie’l mõista, et Jumalale viha kandes on ta ennast Jumala üle kohtumõistja rolli seadnud ja seega ennast ka Jumalast kõrgemale asetanud. Kui Mackenzie viimaks olukorda Jumala vaatevinklist sai näha, suutis ta Temale ka andestada. Kuis nii? Nägemuses kirjeldab Jumal Mackenzie’le ennast Isana, mis on Mackenzie’le eluliselt väga lähedane mõiste. Jumal on Isa, kellele on kõik Ta lapsed ühtemoodi kallid – need, kes Teda vastu ei armasta, nagu Missy mõrvar, ja need, kes Teda armastavad, nagu Mackenzie ja Mackenzie’ perekond. Kuidas saab siis Taevaisa vihata ühtegi oma lastest, ükskõik mida ta siis ka poleks teinud? Või kuidas saab Ta ühte oma lastest rohkem hoida kui teisi? Nagu Jumalal pole heidikuid, pole Tal ka lemmikuid – kõik on Tema jaoks ühtviisi lemmikud. Jumal ütleb raamatus Mackenzie’le meeldejäävad sõnad: “God is exceptionally fond of you” ehk: “Jumal armastab sind eriliselt.” Tema jaoks on igaüks eriline, omamoodi lemmik, Tema silmatera!
Laiemas plaanis tõstatab “The Shack” küsimuse, mida paljud lugejad on aastate läbi küsinud: miks laseb Jumal, kes meid nii armastab, ometi kurjusel sündida? Miks sünnivad “halvad asjad headele inimestele”? Miks juhtuvad halvad asjad süütutele inimestele, nagu väikese Missy mõrv, või isegi juutide süstemaatiline hävitamine teises maailmasõjas? See on teema hea ja kurja igapäevasest võitlusest, mida “Suur võitlus” põhjalikult kirjeldab. Teema sellest, et Jumal ei saa alati halba ära hoida, sest muidu kaoks ära inimese valikuvabadus. Valikuvabadus tähendab ju ka seda, kui ebaloogiline see ka ei tunduks, et mõrvarid peavad olema vabad kuritegusid sooritama. Kui kaoks ära valikuvabadus, olekski Jumal türann, nagu Saatan Teda süüdistab!
Peale andeksandmise teema oli armastuse ja hea-kurja võitluse mõtteliin väga oluline ja päevakohane minu enda usulisele kasvule. Ka mitu minu õpilast leidsid, et raamat oli nende jaoks väga köitev ja päevakohane. Kuigi me tavaliselt ei kujuta Jumalat ette mustanahalise naisena (raamatus on muidki asju, mis meie tavakujutlusega Jumalast vastuollu lähevad), suunas “The Shack” mind mõtisklema teemadel, mis aitasid minu Jumala-kujutlust selgemaks teha. Leidsin, et on asju, mille eest minagi pole Jumalale andeks andnud, ja olen sellega ennast kohtumõistja rolli seadnud. Siinkohal nõustun ma ühe lugeja, tuntud režissööri Patrick M. Roddy arvamusega. Nagu temale, oli “The Shack” minugi jaoks “ainulaadne kutse minna teele Jumala südamesse. /…/ see headus, millega William Paul Young võttis ära selle vaheriide, mis sageli mind Jumalast ja iseendastki on lahutanud, on mind muutnud. Iga [selle raamatu] leheküljega said need keerulised keelud ja nõuded, mis meie sidet usuga segavad, ära pestud, ja ma mõistsin Isa, Poega, ja Püha Vaimu esimest korda oma elus.”
“The Shack” aitas mulle selgitada kristluse algtõdesid, nagu näiteks kolmainsus. See raamat aitas mul ka jõuda sügavamate tõdedeni minu enda usuteel ja südames. “The Shack” lõpeb Missy keha leidmisega, Mackenzie koju naasmise, ja mõrvarile andestamisega. Ka Mackenzie pere ühineb taas, kui Mackenzie armastus Jumala vastu uueneb. Kõrvalpõikena lugesin kusagilt, et kuigi “The Shack” on hetkel väga populaarne raamat, pidi autor selle algselt oma rahadega avaldama (mis polnud talle lihtne). Üks anonüümne sponsor toetas Paul Youngi tollal rahaliselt, ise teadmata, milleks ta raha annab. Suuresti tänu neile rahadele saigi raamat ilmavalgust. Imeline lugu? Või oli ehk Jumala käsi selle raamatu peal? Lasen lugejal ise sellele küsimusele vastust otsida. Üks asi on aga kindel, “The Shack” paistab olevat palju teinud, et Jumala riiki siin maailmas edendada. Minu südant puudutas see raamat päris kindlasti.
Helo Oidjärv
In English